Õigem oleks vist öelda, et läinud nädalal oli Hispaanias hetki, kus vihma ei sadanud. Minu jaoks oli neid küll kahjuks liiga vähe.

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest, et mulluse hüppehooaja teises pooles hakkas tasapisi idanema idee, et tänavu võiks Eesti Langevarjuklubi hakata pakkuma AFF-koolitust, mis maakeeli tähendab võimalust kogeda vabalangemist oma esimesel langevarjuhüppel ilma kellegi külge kinni seotud olemata.

Idee elluviimiseks aga läheb vaja piisavat kogust (absoluutne miinimum on kaks, aga mida rohkem, seda uhkem) vastava pädevusega instruktoreid. Nii leitigi peotäis vabatahtlikke, rivistati nad üles ja “komandeeriti” Sevillasse tarkust taga nõudma.

Tarkust tuli ja mitte vähe. Sissejuhatuseks pealt kahesaja lehekülje jagu kodulugemist ning seejärel koolitas ja testis Marcus Laser, Instructors Academy instruktor, meid kuuel päeval järjest hommikust õhtuni.

Ainus asi, mida ei tulnud, oli ilm. Pühapäeval saime ühe soojendushüppe, neljapäev oli hüpatav ja laupäeva pärastlõunal said mõned veel oma viimaseid kontrollhüppeid teha. Kokkuvõttes on Eesti Langevarjuklubis nüüd kolm AFF-pädevusega instruktorit.

Mina nende kolme hulka ei kuulu. Kolmapäeval külmetasin end ära, neljapäeva esimesel harjutushüppel läks tatt kõrva ja teisel hüppel oli vabalangemine niisugune piin, et sooritus läks väga pehmelt väljendudes täiega persse. Jätkamine oleks olnud kui mitte suisa ohtlik, siis mõttetu igatahes.

Niisiis olen ma nüüd teoorias tugev, aga enne päris algajatega üles ei lähe, kui lennuoskused Marcusele või mõnele teisele AFF instruktorite eksamineerijale ette saan näidatud.