Vägisi hakkab tunduma, et reformarid on koalitsioonikõnelustel hea mitu vinti kõvasti üle keeranud.

Keskkonnaministri portfell oleks olnud rohelistele ainuke loogiline valik, kuna see teema ju nende põhileib. Samas ei sobinud oravatele ilmselt roheliste energiapoliitika. Mõistagi ei tohi nii roheliste (tuuleenergia) kui reformikate (tuumaenergia) poliitikaid uurides unustada küsimust “kellele on kasulik, et?”, aga… kuna selles osas oli roheliste seisukoht ammu teada, siis miks pidi Reform lolli mängima ja neid üldse koalitsioonikõnelustele kutsuma?

Sama loogiline olnuks välisministri portfelli andmine Laarile: mehel on olemas nii rahvusvaheline kogemus kui tuntus. Ilmselt ei sobinud Laar Ansipile kahel põhjusel. Esiteks tähendanuks Laari saamine välisministriks seda, et muu maailm võinuks hakata teda Eesti valitsuse esimeseks viiuliks pidama; mittemidagiütlev (või vähemalt mitte midagi ootamatut ütlev) Paet on ses mõttes Ansipile kahtlemata ohutum valik. Teiseks aga on Laar (ja IRL laiemalt) Venemaa suhtes Reformi jaoks ebamugavalt kriitiline.

Teerullipoliitikat kipub Reform kasutama ka sotside suhtes (haridusministri portfell, koalitsioonilepingu seisukohad).

Mina isiklikult selle valitsuse nelja-aastaseid optsioone eriti kallilt ei osta ei julgeks.