“[Allan Martinsoni] sõnul on Eesti IT-alased riigihanked naabritega võrreldes oluliselt vähem korrumpeerunud. «Vähemalt IT riigihanked võidetakse enamasti parema pakkumisega, mitte altkäemaksudega,» lausus ta,” kirjutab Aleksei Günter Postimehes.

Allan, kas sa tahad tõepoolest öelda, et sa ei tea, et suur osa (vähemalt IT) riigihangete kutsetest kirjutatakse kokku konkreetset pakkujat silmas pidades? Pakutavale tootele või teenusele esitatavad funktsionaalsed nõuded on enamasti peidetud vahu ja vassimise alla sarnaselt kunagi uudiskünnise ületanud Riigikantselei Autobaasi hankega, kus öeldi, et auto võib olla mistahes marki, aga tal peab olema SIPS turvasüsteem. SIPS, mis tähendab ustesse monteeritud turvatalasid (Side Impact Protection System) aga oli juhtumisi Volvo kaubamärk ja Volvosid müüs juhtumisi ainult Info-Auto. Avatud pakkumismenetlus my ass!

Või tahad sa öelda, et sa ei ole kunagi kuulnud ühestki kohtumisest, kus peatselt riigihanget välja kuulutada kavatseva kliendi ja hankekonkursi soovitava võitja esindajad arutavad, mitu miljonit krooni peab olema kvalifitseeruva pakkuja viimase kolme aasta netokäive või mitu pakutava lahenduse tootja poolt sertifitseeritud spetsialisti pakkuja palgalehel olema peab? Keegi kellelegi midagi ei maksa (lõunasöögi võib potentsiaalse kliendi ju ikka välja teha ning informatiivne visiit tootjafirma kaugel maal asuvasse peakorterisse või koolituskeskusse pole kah teab mis patt — tänu sellele saab klient teha oluliselt paremini informeeritud otsuse kui oma laua taga tehnilist dokumentatsiooni ja white paper’eid lugedes) ning kuna hanget pole veel välja kuulutatud, ei saa seda kohtumist ka kuidagi riigihankemenetluse osaks lugeda.

Eesti riigihangete süsteem on paratamatult üles ehitatud korruptsioonile. Kui mitte altkäemaks, siis mingi käsi-peseb-kätt mäng käib ikka. Kurb on see, et mingit toimivat alternatiivi ei paista. Sest kust võtta need sõltumatud eksperdid, kes enne hanke väljakuulutamist pakkumiskutse dokumendid läbi vaataks ja “SIPS-inõuded” neist välja roogiks? Ekspert peab konkreetset valdkonda piisavalt hästi tundma — aga kuna Eesti on nii paganama pisike, tähendab see suure tõenäosusega seda, et see asjatundja töötab väga suure tõenäosusega mõne potentsiaalse pakkuja juures ning tema sõltumatusest poleks ilmselt kohane rääkida.

Muidugi võiks luua süsteemi, mille kohaselt eksperdiga seotud firmad pakkumisi esitada ei tohi. Aga see muudaks vaid korruptiivsete hüvede liikumissuunda — kui praegu “moosivad” pakkujad potentsiaalseid kliente, siis selle süsteemi käivitamisel võiks tekkida pakkujate omavaheline ringkäendus: kui sinu firmas töötav ekspert laseb selle hanke meile kirjutada, siis järgmise hanke mängime me omakorda teie väljakupoolele. Nii et ka see ei töötaks.

Asi, millest võiks ehk natuke kasu olla, oleks see, et kõik riigihangetega seotud dokumendid (välja arvatud riigisaladusega kaetud juhtumitel ja ulatuses) tuleks esimesel võimalikul momendil täies mahus avalikustada. See puudutab ka kõiki pakkumisi koos lisadega, mis kuuluksid avalikustamisele pakkumiste avamise päeval. Ning kõigi hangete kutsed peaksid olema avalikult ja piiranguteta kättesaadavad. Nii oleks nii konkurentidel kui avalikkusel võimalus kogu protsessil silm peal hoida ja kogu ühiskonna äraostmine oleks lihtsalt liiga kallis.

Aga formaalselt, Allan, on su öeldud lause tõene. Hanked võidetakse tõepoolest parema pakkumisega. Ja kui hangitaval autol peab SIPS olema, siis — sorry! — Mercedese ja Audi pakkujad lihtsalt ei saa piisavalt head pakkumist teha.