Eesti Vabariik 108: neli pidupäevakõnet

“Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii,” ütles president Toomas Hendrik Ilves oma kõnes Vabariigi aastapäeval 12 aastat tagasi. Täna on neil sõnadel vähemalt sama palju kaalu kui president Lennart Meri kuulsal lausel “Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis.”

Euroopas möllab viiendat aastat sõda – suurim pärast II maailmasõja lõppu. Ja sõltumata sellest, kuidas ja millal see lõppeb, on sõjaeelne maailmakord jäädavalt kadunud. Tehisaru pealetung ähvardab ühiskondlikke ja majandussuhteid raputada sarnaselt 19. sajandi tööstusrevolutsiooni või 20. sajandi digipöördega. Ja meie tugevaim liitlane, kes viimased 80 – või kui ainult Eestile mõelda, siis umbes 30 – aastat meie kõrval on seisnud, on oma tähelepanu mujale pööranud.

Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov ütles Eesti Välissuhete Nõukoja 5. aastapäeval peetud ettekandes, et muutused, mis tulevad sõdade lõpus, on alati märksa suuremad kui need, mis tulevad sõdade alguses. Ja et mida suurem sõda, seda suurem on muutus. Ei Ukraina, Venemaa, Eesti ega Euroopa ei ole pärast selle sõja lõppu enam endised. Ja meeldigu see meile või mitte, kuid see on ka meie sõda. Sest selline Euroopa, kus mööndakse, et teatavail tingimustel on Venemaal võimalik relvajõul oma naabrite piire isegi de facto muuta, on põhimõtteliselt ühildumatu ideega vabast Eestist.

Peaminister Kristen Michal märkis oma aastapäevakõnes Tartus, et kuigi Ameerika uuesti suureks tegemine on toonud kaasa meie suurima liitlase eemaldumise Euroopast, on MAGA ideoloogia magava Euroopa üles äratanud. Ja Vabariigi President Alar Karis tõdes oma pidupäevakõnes Estonia teatris, on ka Ühendriigid ilma Euroopata maailmas nõrgemad, väetimad, ja üksikumad.

Me peame iga päev leidma jõudu ühtsuse säilitamiseks isegi olukordades, kus me üksteisele võibolla et ei meeldigi, nentis Kaitseväe juhataja Andrus Merilo oma kõnes Vabariigi aastapäeva paraadile. Kindrali mõtet laiendades väidan, et meil tuleb seda teha mitte ainult Eesti kodanikena ja elanikena siinses ühiskonnas, vaid ka Eesti riigina Euroopas ja tegelikult kogu maailmas. Sest vaba Eesti saab eksisteerida ainult vabas Euroopas.

Vanadest headest aegadest unistamine ei too neid tagasi. Ja hiinlaste kombel ajaloo jõekaldal istudes oodata, et vaenlase laip me eest läbi ujuks, me ei saa – oleme selleks liig väiksed ja asume liig keerulises kohas.

Aga meil kõigil on võimalus uskuda iseendasse, oma kaasmaalastesse ja oma liitlastesse, hoida ühiseid väärtusi ja ning kasvada üheskoos tugevamaks. “Ükskord me võidame niikuinii,” ütles Heinz Valk 1988. aasta sügisel. Me uskusime ja hoidsime ja kasvasime ja võitsime.

Ja võidame veel.