Tibi (harilik, tundmatu) üritas kõrvalteelt üle kahe raja peateele vasakpööret teha (selles kohas täiesti lubatud manööver, muide). Esimeses reas sõitnud juht andis talle teed, tema kõrval kulgenud tolvan aga mitte. Tal nimelt oli vaja väga kiiresti jõuda paarkümmend meetrit edasi foori ette rohelist tuld ootama. Tibi auto oli pisut mõlkis, inimkahjusid ei olnud, eesel lahkus sündmuskohalt. Aga… tibi auto keeldus taas käivitumast (mingi kütusepumba automaatlüliti värk tõenäoliselt) ning jäi sinnasamasse ristmikule põigiti seisma. Tibi ise oli nagu peata kana õnnetusehunniku otsas, seisis kurva näoga oma auto kõrval ja telefoneeris pingsalt, et kuidagimoodi abi saada. Vasakult lähenevate autode juhid üritasid temast nüri järjekindlusega — kes teeperve, kes vastassuunavööndi kaudu — mööda trügida.

Peatasin oma auto sealsamas kõrvalteel, lülitasin ohutuled sisse, panin helkurvesti selga, kamandasin tibi rooli taha ja lükkasin ta saani tee pealt ära. Operatsioon, mille sooritamine ei vajanud just raketiinseneri taipu ega karu jõudu, sujus üldjoontes rahulikult, kui mitte arvestada valjuhäälset südamlikku pöördumist “türa, kuhu sa, kuradi lammas, ronid, raisk?” ühe idioodi poole, kes oma panniga mu isikliku ihurammu väel liikuma lükatud käru eest läbi püüdis lipsata.

Liiklusohutus taastatud, küsisin tibi käest, kas ta sai abi välja kutsutud, ning jaatavat vastust kuuldes jätkasin tänuliku pilgu poolt saadetuna koduteed. Peeter Karl, keda ma parajasti lasteaiast koju toimetasin, ütles pärast tunnustavalt, et “tädil oli õnnetus ja meie aitasime”.