Mu 1994. aasta Audi A6 Avant läbis täna (tegelikult küll juba eile) tehnoülevaatuse. Märkusteta, kui mitte arvestada autot testinud spetsialisti vastust mu küsimusele pidurite kohta, mis kõlas “need on laitmatus korras”. Lisaks selgus infobitt, et auto oli 2006. aasta aprillis ülevaatuse läbinud taksona, millele kehtivad pisut karmimad nõuded kui “tavainimeste” sõiduautodele.

Sügav kummardus Hiteh Autokeskuse meestele, kelle juurde masin sai esimesel võimalusel pärast ostu viidud tellimusega “vahetage mahlad ja vaadake, mis seal veel teha tuleb, et ma ülevaatusest ausalt läbi saaksin.” Ning müts maha saksa autoehitajate ees, kelle töö tulemus pärast 13 aastat ja (näidiku järgi, mida ma küll päriselt uskuda ei julge) rohkem kui veerandit miljonit kilomeetrit ikka veel ei kolise ega logise.

Positiivselt suutsid mind üllatada ka Salva Kindlustus, kes mu eelmise auto ilma asju liialt keeruliseks ajamata ära ostis, ning ARK, kus äsjaostetud sõiduki minu nimele registreerimine võttis vähem kui veerand tundi. Nimelt õnnestus oktoobri alguses ühel Leedu nime ja Eesti lubadega taadil mu 1991. aasta Audi 80-le tagant sisse sõita. Salva kahjukäsitleja vaatas auto üle, laskis mul mingist nurgatagusest töökojast remondipakkumise võtta (autolukksepa kohapeal suuliselt esitatud mitteametlik eksperthinnang kõlas “alla kahekümne tuhande ei lähe siin kindlasti mitte”) ning kuu aega pärast õnnetust oli mul üks auto vähem ja 15 tuhat krooni rohkem. Alternatiivina oleksin võinud ka 10 tuhat võtta ja auto endale jätta, aga ma ei suutnud end teab kui hästi ette kujutada ühekaupa sidurikettaid ja jagajakaasi turustamas.

Peamine ikaldus kogu selle loo juures tundub olema see, et kui ma kunagi vähe uuemat autot tahtma hakkan, tuleb mul ilmselt mõnevõrra rohkem raha välja käia kui naabrimehel sama aastakäigu sõiduki eest, sest Audide hinnad ei taha eriti kiiresti kukkuda.