anna-maria kirjutas õnne võimalikkusest ilma üheksast viieni kontoris rügamata.

minu arusaamist pidi pole küsimus mitte niivõrd selles, kas sa töötad kontoris või mujal, ega ka selles, kas oled palgatöötaja või ettevõtja või teed “otsi”. küsimus on selles, kas sa teed seda, mida sa tahad teha, või seda, mida sa tunned, et pead tegema.

vabadus on ennekõike igaühe oma siseasi — ja valdav enamus inimestest ei oska või ei taha olla vabad. tavainimene ohkab õnnetult: “ma tahaks kah oma elu iseenese tahtmise järgi seada, aga autoliising, eluasemelaen ja õppemaks ei lase.” ta keeldub endale tunnistamast, et alternatiivid on olemas. käi jala ja sõida bussiga. müü maha oma kesklinna korter ning osta pisem ja kordades odavam eluase väikelinnas. õpi mitte äri-, vaid trollijuhiks. aga kui need variandid sulle ei sobi, siis ära, kurat, vingu. sina ise valisid auto ja korteri ja erakooli. igal asjal on hind — ja kui nende eest makstav hind on sulle liiga kõrge, siis võid valida midagi muud.

selleks, et saada seda, mida sa tahad, tuleb õppida tahtma seda, mida sul on võimalik saada.