möödunud kolmapäeval kell kolm istusin kalju autokooli õppeklassis. mõned minutid kulusid viimaste tulijate paberimajandusega tegelemiseks, siis astus kalju klassi ette ja teatas, et kuna te kõik nagunii rootsi keelt oskate, näitan ma teile ühe rootsikeelse filmi. kursuse algusest oli möödas täpselt 8 minutit, kui teleriekraanile ilmusid vabalangemises kujundit moodustavad langevarjurid. minul muidugi silm säras peas nagu jaksas 🙂 seejärel näidati veel mitmesuguseid ekstremiste, siis turvavöö kasutamist ja siis plastnukkusid täis autodega vastu seina sõitmisi. kiirusel 50 km/h lahkusid tagaistmel olnud kinnirihmamata reisijad pea ees läbi esiklaasi. kiirusel 90 km/h asetus juhiiste sinna, kus enne oli olnud tagaiste, kusjuures auto rool lõi juhikohal istunud nuku pea kauges kaares lendu. film vaadatud, teatas kalju, et tsiklimehe saatus on veel hullem, sest teda ei kaitse miski. ja siis koolitas edasi. “igati mõistlik lähenemine,” mõtlesin, võrreldes seda meie langevarjukoolitusega, kus mudilastele ka kohe alguses selgeks tehakse, et ellujäämise garantiid neile ei anta.

pühapäeva õhtul kell kuus leidsin end hiiult, õppesõiduplatsilt. peagi oli kohal ka sõiduõpetaja kalju oma kawasaki vulcaniga. “siit käib käima, siit saab seisma” ja veel paar-kolm õpetussõna, kiiver pähe, ratas jalge vahele ja nii see läks. paigaltvõtud tasasel maal ja tõusul, üht- ja teist- ja mõlematpidi ringid, sõit mõõdukal sammul ees jalutava kalju sabas… valetaksin, kui ütleksin, et selga higiseks ei saanud. aga pealtnägijad teadsid pärast rääkida, et kalju olla öelnud, et kümme aastat tagasi kilomeetri jagu tsikliga sõitnud algaja kohta oli tulemus üllatavalt hea olnud.

tänasest olen kiivri (850) ja sõidukinnaste (300) omanik. kogukulud siiani 6130 raha. ja minu lemmiksaitide hulka on ilmunud ebay.de