kahel järjestikusel õhtul olen nüüd sõpruses tarkovski filme vaatamas käinud. esmaspäeval solaris, eile stalker. ilmselt osaliselt neist inspireerituna — müts maha tõelise kunstniku ees! — tekkisid järgmised mõtted.

armastada saab ainult seda, millest saab ilma jääda. seda, millest sa kardad ilma jääda. niipea, kui keegi — või miski — on suutnud tekitada sinus tunde, et sa ei saa sellest ilma jääda, et see on igal juhul olemas, siis lakkad sa seda armastamast, kuna sa lihtsalt ei saa tast ilma jääda ja see ilmajäämise hirm kaob ära. võib-olla ongi armastus ilmajäämise hirm? see on nii nagu oma minevik, mis lihtsalt on. minevikku ei saa sult ära võtta. seepärast ei saa minevikku ka armastada. Ja seepärast ei ole mõtet teda ei armastada ega vihata, sest ükskõik mida sa ka teed või kuidas sa temasse suhtud, ta ei muutu. tema suhe sinuga ei muutu. ta jääb ikkagi sinna endiselt olemas olema.