Kõne Riigikogu komisjonide ACTA-istungil 17.02.2012

Austatud minister, lugupeetud Riigikogu liikmed, head kaasamõtlejad nii saalis kui internetis!

Enne, kui ma asun oma ettekande juurde, palun käega märku anda neil saalisviibijail, kes ei ole kümne viimase aasta jooksul mitte ühtegi neile saadetud elektronkirja oma kolleegidele, äripartneritele ega tuttavatele edasi saatnud.

(ühtki kätt ei tõusnud)

Tänan!

Välisministeeriumi kodulehelt on saadaval dokument pealkirjaga “Teavet võltsimisvastase kaubanduslepingu kohta“. Selle kohaselt on lepinguga liitumine Eestile kasulik peamiselt kahel põhjusel. Esiteks aitavat see siin juba kehtiva õigusega samal tasemel kaitsta meie autorite huve teistes riikides. Mul ei ole infot, mis kinnitab, et Ameerikas, Jaapanis või teistes lepingu allkirjastanud riikides toimub Eesti autorite õiguste massiline rikkumine. Lepinguga mitteliitunud riikides aset leida võivate rikkumiste eest ei kaitse ACTA meie autoreid aga kuidagi.

Teiseks näitavat lepinguga liitumine seda, et me ei toeta intellektuaalomandi vargust ja võltsingutega kauplemist. Karistusseadustiku § 199 kohaselt on vargus võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 49 võime lugeda, et asi on kehaline ese. Kuna varastada saab ainult asju, intellektuaalomand aga pole asi, vaid kehatu õiguste kogum, ei ole selle varastamine juba põhimõtteliselt võimalik.

Aga see selleks.

Nii Euroopa Komisjoni kui Eesti Vabariigi Valitsuse esindajad on korduvalt kinnitanud, et ACTA-ga liitumine ei too kaasa vajadust muuta meil kehtivaid seadusi. Kuigi mõned minust kogenumad juristid on selle väite kahtluse alla seadnud, pean siinkohal vajalikuks puudutada hoopis üht ametlikes analüüsidokumentides seni kajastamata jäänud asjaolu, millele on tähelepanu juhtinud ka Euroopa Parlamendi liige Marietje Schaake.

Tsiteerin: “ACTA lukustab iga selle allkirjastanud riigi autoriõiguse jõustamise süsteemi, piirates demokraatlike protsesside võimalust läbi viia reforme, mis on vajalikud selleks, et viia meie seadused kooskõlla infoajastu vajadustega.

Tõsi, ACTA artikkel 41 lubab igal lepinguosalisel selle lepingu 180-päevase etteteatamistähtajaga üles öelda. Kuid teadupärast on ebaseaduslikult — või lihtsalt halvasti — ehitatud rajatise lammutamine alati kulukam kui selle ehitamata jätmine. Kui me praegu liitume ACTA-ga selleks, et meid peetaks üheks intellektuaalomandi õiguskaitse vallas arenenud riikidest, võib hirm lepingu ülesütlemisest tuleneva välispoliitilise kahju ees üles kaaluda hüved, mida intellektuaalomandi õiguskaitse sisuline reform meile tulevikus kaasa võiks tuua.

ACTA hind on järjekordne tükk meie — nii Eesti kui Euroopa — legislatiivsest vabadusest.

Ma olen kaugel sellest, et väita, nagu ei vääriks autorite, esitajate ja nende abiliste õigused seaduse kaitset. Ma väidan, et kehtiv, suures osas 17. sajandi tehnoloogilisele, sotsiaalsele ja majanduslikule reaalsusele tuginev autoriõiguse süsteem on ajale jalgu jäänud ning vajab mitte kosmeetilisi parandusi, vaid põhjalikku reformi.

Lubage mul tuua üks näide. Karistusseadustiku § 222 näeb teose reprodutseerimise eest levitamise eesmärgil ilma teose autori või tema õiguste valdaja loata ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Autoriõiguse seaduse §-de 6 ja 7 kohaselt tekib autoriõigus teosele selle loomisega, kusjuures teose eesmärk, väärtus, konkreetne väljendusvorm ega fikseerimise viis ei saa olla aluseks autoriõiguse mittetunnustamisele.

Ma palun nüüd käega märku anda kõigil neil, kes on saanud iga nende poolt edasi saadetud e-kirja autorilt loa tema teose reprodutseerimiseks levitamise eesmärgil.

(ühtki kätt ei tõusnud)

Absurdne?

Minu arvates samuti.

Info- ja sidetehnoloogia areng on viinud digitaalsete teoste koopiate tootmise ja levitamise piirkulu nullilähedaseks. Autoriõiguse kehtiv süsteem aga jagab maailma endiselt üksteisest riigipiiridega eraldatud territooriumideks, kus õiguste omanikud ja kollektiivse esindamise organisatsioonid võisid omal ajal kontrollida füüsilistele andmekandjatele salvestatud teoste — näiteks paberist raamatute ning plastikust muusika- ja filmiplaatide — levikut.

Internetikasutajad, kelle koguarv maailmas ületab Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (ITU) andmetel kaht miljardit, aga nõuavad digitaalseid teoseid, nüüd ja kohe ning mõistliku hinnaga. Seejuures ei pruugi mõistlik hind võrduda nulliga — kuidas muidu oleks iTunes’ist saanud maailma suurim muusikapood või mismoodi on amazon.com e-raamatute müügikäive kõvakaaneliste paberraamatute omast möödunud? Ning millega seletada seda, et Ameerika Ühendriikides on Netflix’i pakutava tasulise filmilevi osakaal internetiliikluse kogumahust samas suurusjärgus BitTorrent’i omaga Euroopas, kus Netflix — mitte autorite, vaid autorikaitsjate — tahtel kasutajatele kättesaadav ei ole?

Eesti ajakirjandus on hiljuti avaldanud lugusid tohututest kahjudest, mida piraatkoopiate tõmbamine on Lotte-filmi loojatele väidetavalt põhjustanud. Aga legaalsete koopiate allalaadimise võimalust Eestis ei pakuta. Ma ei taha plastikplaati oma riiulisse tolmu koguma, ma tahan filmi vaadata. Ma ei taha otsida interneti hämaratest nurgatagustest amatööride tehtud piraatkoopiaid, ma tahan Full HD kvaliteedis originaali. Ja ma olen valmis selle eest maksma, aga mul ei lasta seda teha.

Vohavas piraatluses ei ole süüdi mitte ülemaailmne miljardipäine kuritegelik jõuk, vaid ajast ja arust seadused, mis ei lase teenusepakkujail rahuldada reaalselt eksisteerivat ja üha kasvavat nõudlust. Seadused, mille parema täitmise tagamine on üks võltsimisvastase kaubanduslepingu põhieesmärkidest.

Me ei vaja ACTA-t, me vajame autoriõiguse reformi.

Tõsi, see reform ei saa olema ei lihtne ega kiire.

Esiteks vajab asja sisuline külg väga põhjalikku läbimõtlemist. Sellesse protsessi tuleb poliitikute ja juristide kõrval kaasata autorid, esitajad, produtsendid, infotehnoloogia asjatundjad ning tarbijad. Tarbijad, kellest enamus on samuti autorid, isegi kui nad seda endale täna ei teadvusta. Meie õnneks on need küsimused sattunud avaliku huvi keskpunkti ning esialgne hirmutamine ja sildistamine on asendumas järjest sisukama diskussiooniga. See tähendab, et meil on praegu reaalne võimalus kaasata reformi ettevalmistamisesse erinevate alade parimaid asjatundjaid.

Teiseks on Eesti seadusandja juba praegu seotud nii Euroopa direktiivide kui olemasolevate rahvusvaheliste lepetega. Seetõttu ei saa me sisulisi muudatusi teha üksi, vaid ainult koos oma partneritega. Oma väiksusest hoolimata oleme me Euroopa Liidu täieõiguslik liige ning meie e-riigi edulugu teatakse ja kadestatakse nii Euroopas kui mujalgi. Meil on õigus ja võimalus välja tulla oma ettepanekutega. Ja me ei pea kartma, et keegi meid kuulda ei võta, sest isegi Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) peadirektor Francis Gurry on vähem kui aasta tagasi avalikult öelnud, et autoriõigus peab kas kohanema tekkinud eelistega või hävima ning et autoriõiguse ülesanne pole olemasolevate ärihuvide kindlustamine ja toetamine, vaid kultuuri dünaamilise arengu soodustamine.

Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Meie praegune valitsuskoalitsioon on lubanud, et Eesti peab saama interneti-alase õigusloome eeskujuks maailmas. Täna on parim aeg alustada selle lubaduse täitmist.

Tänan tähelepanu eest.

6 Responses to “Kõne Riigikogu komisjonide ACTA-istungil 17.02.2012”


  • Väga hea lugu. Tänane koosolek Toompeal andis kindlust, et me suudame autoriõiguste tänapäevastamisel esirinnas olla küll. Ühiselt.
    Parimate soovidega
    Tõnis Kõiv

    • Hea Tõnis
      Kui satud peaministriga kokku, siis ütle talle edasi, et kuniks ta pole palunud vabandust e-rahvalt “labase alavääristamise” pärast Riigikogu kõnepuldis, ei usu keegi sind, ega sinu erakonna esindajaid … vähemalt selle teema osas küll mitte

  • Ma olen kahe käega selle poolt, et keelamise asemel antakse võimalus. Tunnistan ausalt, et viimase ajad uued filmid olen vaadanud enamus tänu torrentitele – mitte sellepärast, et mulle meeldiks torrentitest kehva kvaliteediga asja tõmmata, aga kuna tööl käiva üksikemana, kellel on ka mitu muud projekti käsil ei ole mul võimalik leida aega kino jaoks… Filme saan vaadata hilistel õhtutundidel ja Elioni DigiTV on naljanumber – seal pole isegi neid filme, mis on videolaenutustes rääkimata võimalusest kinno tulnud filme kodus vaadata näiteks sama hinna eest, mis on kinopilet…

    Alles siis kui on loodud kõik võimalused seadusest kinnipidamiseks ja see on sama mugav kui piraatlus, siis võiks hakata sildistama, kes on paandunud piraat ja kes lihtsalt asjaolude sunnil on selleks sunnitud.

  • Tere Peeter ja teised ..

    Perekonnas hoolitsevad vanemad oma järeltulijate eest ja vastutavad selle eest, et järeltulijatel on toit laual, riie seljas ja kindlustavad perekonna igakülgse toimetuleku ..

    Riigis kehtib ju sama mudel, vähemalt ideaalvariandis küll. Riigi valitud isikud vastutavad riigi elanike hea käekäigu eest ja seisavad selle eest, et riigis on kogu elanikkonnal olemas kõik see, mis eespool kirjeldatud perekonnas.
    Rõhk on sõnal vastutus!
    Üle maakera lokkab hoopis teistsugune poliitiline joon ja jonn. Tehakse kõik selleks, et suured ja rikkad saaksid oma raha eest endile veel rohkem võimu ja raha ning rahvad muudetakse läbi ostetud seaduste moodsateks orjadeks, kes sõltuvad suurkorporatsioonide ja pankade poolt peale sunnitud laenudele üles ehitatud mudelist. See aga viib ringiga tagasi, andes küll võimaluse, kuid sellesse võimalusesse on juba eos sisse projekteeritud orjus ja hirm ning ebakindlus.

    Selline ongi siis riigipeade hoolitsus oma perekonna ehk rahva eest, mis viib ühest kriisist teise ja kannatajaks pooleks on riikides elavad inimesed-töö tegijad.
    Ainsaks mudeliks riikides valitsevate rahanduslike/panganduslike vääringute väärtuste tõstmisel on sõjatööstus ja sõdimine mingi riigi ressursside omastamiseks ja rahva orjastamiseks ühtedele ja samadele dikteeritud reeglistikele allutamiseks.

    Kogu maakeral toimuv on peamiselt ühte nägu ja tegu, kus riigi valitud pead pole vastutamas riigis elavate inimeste heaolu eest mitte kõige vähemalgi määral, vaid need samad valitud pead ajavad hirmus ”tarka juttu inimkonna aitamisest” samal ajal ajades seda inimkonda ohvrina tapalavale, mille tulemuseks on puuduses elavad inimesed, kes ägavad rahareeglite võlaorjuse ikke all ja õitsev ning särav eliit.

    On palju aastakümneid ülistatud ”suure” Ameerika liberaalset majandusmudelit ja rahandusmudelit, kuid rääkimata on jäetud see tegelikkus, et see põhineb ainult sõjalisel ülemvõimul üle terve maakera ja ressursiahnusel, mille nimel on peetud palju sõdu, et tõsta sealse raha ehk dollari vääringu väärtust.
    Tegelikkus on üpris jahmatav, kui vaadata järgmist videot
    http://www.youtube.com/watch?v=suJCvkazrTc&feature=player_embedded

    Meil toimuv siin riigis on üles ehitatud pisukeste nüansierinevustega, kuid ära vahetamiseni sarnastel valedel ja äravahetamiseni sarnasel poliitikal, kus riigi valitud päid ei huvita riigi elanike hea käekäik ja eluga toimetulek.
    Riigi valitud poliitilise eliidi ainus huvi on seista hea selle eest, et suurte ja mõjuvõimsate määrajate, pankadel, töösturitel ja nende käsilastel käsi hästi käiks, kohaliku rahva arvamust arvestamata ja oma rahvaga asju läbi arutamata. Kuna poliitikute rahastamine ja elu sõltub just nende rahastajate poolt antavast mammonast, siis hoolitsevad nad selle eest, et see rahavoog ei lõppeks kunagi ja selle eest, et rahastajate ülemvõim läbi poliitika ei lõppeks.

    Kas keegi viitsib sellistel teemadel kaasa mõelda ja seda poliitilist ”raha-seaduslikku” orjapidamist otsast arutama hakata .. vaevalt ..

    Vahetub riikides võim ja vahetuvad poliitikud. Majandus loksub ühest kriisist teise, kannatajaks pooleks on inimesed .. ainus teadus, mis liigutab majandust pisut elavamaks on kriis ja sõdimine ..
    Teadlased majanduse alal pole võimelised välja pakkuma juba aastasadu mitte kui mingitki lahendust neile kriisidele ja sõdadele võimu nimel ja pärast ning tulemuseks on häving.

    Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan on see, et vahetatakse välja siin riigis võimukandjatest võibolla mõned. Kes asemele tulevad .. uued näod !?
    Mõne aja möödudes näevad inimesed jälle seda sama pilti .. kordub jällegi kirjeldatud sündmustik nii nagu keegi oleks kella jälle tagurpidi käima pannud.

    Kokkuvõtvalt – inimesest poliitik võib ju saada, kuid poliitikus inmlikkuse säilimine on välistatud, sest muidu poliitik poleks ju poliitik. Siis oleks poliitik vastustundlik inimene, kes hoolitseks enda rahva hea käekäigu eest nii nagu perekonnas hoolitsevad vanemad oma järeltulijate hea käekäigu eest ühiselt loodavas tulevikus siin ja praegu ehk siis tänases päevas.

    Mõelge selle üle pisut sügavamalt, sest muidu jõuame me jälle sarnaste olukordade tekkimiseni või veel hullemate tulemusteni nii siin, kui mujal ..

    ”omadel võõras ja võõrastele oma” – kuid reaalne inimene

    • Probleeme on igas ühiskonnas ja probleemsete teemade valikki on ilmselgelt laiem, kui see, mida mina käsitleda jõuan. Siiski soovin, et siinne diskussioon piirduks teemadega “ACTA, autoriõigus ja infoühiskond”.

Comments are currently closed.