su tütar jäi pimedaks, ütles Tanel mulle prantsuse keeles. mida? kuidas? miks? ei saanud ma midagi aru. ei, ta ei elanudki üle, lisas Tanel, ikka prantsuse keeles. arstid ei suutnud ta elu päästa. teda ei ole enam. jalad läksid nõrgaks ja oksendasin kukkumise pealt mao tühjaks.

hiljem olin mingis seltskonnas teinud kaks portsu mingeid aineid. ma ei mäleta, mis see oli ja kust me seda saime, aga ma olin otsustanud, et ei, kolmandat ma ei võta, sest see võib mulle liiga palju meeldima hakata. sõitsin minema, kuigi mingi hulk ainet oli minu autosse pandud.

Tallinnas Jannseni poe parklas hakkasin auto katuseluuki paremini paika sättima. äkki peatus Vabakal suur Mersu maastur, kust väljus umbes 12 inimest, kellest umbes pooli ma kusagilt tundsin. ja siis läks ümber minu auto mingi arusaamatu tants ja trall lahti. mulle üritati mitmes keeles korraga midagi seletada, samal ajal peeti “bossidega” viletsas vene keeles mobiilikõnesid. ja kui mulle meenus, et mul on autos kindlasti kriminaalne kogus ainet, sain aru, et ma ei saa ka politseisse pöörduda, vaid pean end sellest jamast kuidagi ise välja keerutama.