Aasta tagasi panin (juba 18. korda) kirja oma uusaastasoovid, et hiljem oleks hea vaadata, kuidas läinud on.

Lõppenud aasta oli tagasivaates kuidagi uskumatult pikk. Isa surm ja Petsi täisealiseks saamine. Läbipõlemine ja sellest väljatulek. Taevasse naasmine ja rekordiüritus. Horvaatia ja Hispaania. Ussisõnad ja Kaitseliidu kool. Skype 20 ja The Jack Horner. 13 kaotatud ja 5 taasleitud kilogrammi. Teatrietendused ja audioraamatud.

  • KULTUUR. Goodreads’i sai kirja 23 läbiloetud raamatut, millest rohkem kui pooled olid audioraamatud – nähtus, mis oli minust seni mööda läinud. Esikolmikusse jõudsid Tim Urban’i What’s Our Problem?: A Self-Help Book for Societies, Taavi Liias’e Helmandi silmus ja Hank Green’i An Absolutely Remarkable Thing. Muide, audioraamatu rakendustest rääkides – Elisa Raamat oli mulle selle kõvasti arenguruumi vajava robotlugeja tõttu seni vastuvõetamatu, kuid paistab, et sinna on ka inimeste poolt sisseloetud raamatud lisandunud. Rahvusraamatukogu aretatud MiRKO sisaldab küll inimhäälseid raamatuid, aga selle mobiilirakenduse kasutatavus on olematu. Libby töötab hästi, aga sealtkaudu on kättesaadav vaid Tallinna Keskraamatukogu valik.

    Teatrisse jõudsin 15 korral; meeldejäävaimad etendused olid Vanemuise Terror, Vene Teatri Mavka. Metsalaul ja Linnateatri 451° Fahrenheiti.

    Kinos käimiste arvepidamine läks sassi, aga jäi mu meelest alla kümne. Parim oli Oppenheimer.

  • REISIMINE. Mai lõpus käisime Kristiinaga Riias (kus ta sai lõpuks kätte oma kolme aasta taguse sünnipäevakingi – kevadise tangofestivali –, mida algul koroona ja siis sõda muudkui edasi lükanud olid) ning juulis nädalakese Horvaatias. Oktoobris käisin korraks kolleegidega Londonis (kus astusin läbi ka Tottenham Court Road’il olevast The Jack Horner’ist, kus ~15 aastat tagasi pea iga Londonis käigu ajal korra paar pinti bitterit ja fish and chips või steak and ale pie võetud sai). Seejärel üritasime langevarjuritega Empuriabravas uut Eesti rekordit püstitada; mitteametlikult see õnnestus, kuid ametlik rekordiüritus läheb (loodetavasti) uuel aastal kordamisele. Novembris käisime Kristiinaga veel korra Riias tantsimas.

  • SPORT ja LIIKUMINE. Peraküla-Ähijärve matkateel kõndisime Kristiinaga Sõnajala lõkkekohast Liipsaare metsaonnini; raja lõpuni on jäänud veel ligi 280 kilomeetrit. Samme kogunes pisut üle 3 miljoni. Langevarjuga tegin 38 hüpet, mida on rohkem kui viiel eelnenud aastal kokku (ja ühe võrra rohkem kui 2017. aastal). Rekordiüritusest oli põgusalt juttu juba eelmises punktis, kuid ega see 40 meile püüdmatuks ei jää. Sukelduma ei jõudnud ma ka tänavu. Laskmises suutsin endalegi üllatuseks pika püssiga II klassi küti normi ära täita.

    2022. aasta lõpus 108,3 kg näidanud kaal õnnestus aasta jooksul ca 95-ni korrigeerida, kasutades meetodit “õgi vähem, liigu rohkem”. Jõulujärgne number oli taas napilt kolmekohaline, aga vast õnnestub uuel aastal selles osas taas midagi ette võtta.

  • RIIGIKAITSE. Mu riigikaitseaasta (ja kogu oma senise Kaitseliidus tegutsemise aja) ägedaim õppus oli USSISÕNAD 2023, millest kirjutasin väikese kokkuvõtte ajakirjas “Kaitse Kodu!”. Lisaks pisut (antud) relvaõpet ja (saadud) koolitaja treeneri õpet ning lühike kevadine reservõppekogunemine HUNT.

  • TÖÖ. Uskusin, et suudan isa lahkumisega toime tulla, kuid veebruaris-märtsis hakkasid asjad järjest kuhjuma ning suve alguses pidin ühel hetkel algul iseendale, siis oma tiimile ja töögrupile ning lõpuks ka teistele kolleegidele tunnistama, et olen läbi põlenud. Aga õnneks on üks TRINITI põhiväärtustest hooliv koostöö ning tänu sellele õnnestus mul august välja tagasi ronida.

    Aasta suurimaks saavutuseks jäi kliendi nõustamine pehmelt öeldes seiklusrikkas, kuid siiski edukalt lõpule jõudnud rahakaasamisringis, kus kapitalitabelisse lisandus töö käigus korduvalt mitte ridu, vaid veergusid.

  • ÕPPIMINE. Duolingos said läbi nii hiina kui seejärel ette võetud ukraina keele kursused. Praegu pusin ajaviiteks suahiili kallal, aga see ei tundu just eriti hästi edenevat. Kaitseliidu koolis läbitud koolitaja treeneri kursuse vilju saan maitsta ilmselt hiliskevadel, mil tuleb omandatut sealsamas rakendama hakata.

  • ISIKLIK ja MUU. Jaanuari lõpus lahkus oma 88. eluaastal siit ilmast mu isa Paul Olev Mõtsküla. Kuigi ta elas märksa kauem kui keskmine Eesti mees ning olgugi et ta tervis oli viimases lõpus selline, et minek oli aja küsimus, oli see minu jaoks isiklikult ikkagi arvatust märksa keerulisem. Aitäh kõige eest, isa!

    Juuni lõpus sai täisealiseks mu poeg Peeter Karl Mõtsküla, kes kutsus lisaks oma tantsusemudele seda Vana Villemi pubisse tähistama ka minu ning oma rahvatantsuõpetaja ning kelle peole sattus juhusliku, ent noortele kustumatu mälestuse jätnud üllatuskülalisena ka kaitseväe juhataja kindral Herem.

    Septembris korraldasid Heidy ja Irmelin Skype 20. aastapäeva kokkutuleku. Nagu Sten ütles – samad näod, mis enne, ainult et natuke ilusamad :) Uskumatu reis ajamasinaga!

Uueks aastaks soovin endale taipu ja tahet oma erinevaid tegevusi tasakaalus hoida.