ma olin surma mõistetud ja sain paar nädalat aega selleks, et end minekuks korralikult valmis panna. lähedastega jutud räägitud, tööasjad kolleegidele üle antud, Kaitseliidus ja Langevarjuklubis ka sotid sirgeks aetud, aeg minna.

ja siis hakkas mingi kuradi jama pihta. ükspäev ei olnud timukal aega, teisel korral võttis ta mingi õpipoisi kaasa, aga sellel läks autol kumm katki ja jälle lükati kõik edasi. kui nad lõpuks siiski kohale jõudsid, olin ma kogu selle venitamise ja jokutamise pärast nii tige, et viskasin timuka pea kiviga lõhki ja seepeale pani õpipoiss ka plehku.