olin mingil Kaitseliidu või reservohvitseride üritusel, millest võttis osa ka kaitseväe juhataja. ettekannete vaheajal liikusid kõik osalejad korraks õue, mida ümbritses kõrge valge piirdeaed. ühtäkki palus Herem kõigil peale minu ja ühe mulle tundmatu staabiveebli väravast välja liikuda: ta tahtvat meile midagi näidata. mind pani ta hoovis olnud veoauto rooli ja istus ise kõrvalistmele; veebli ülesandeks jäi kabiini katusele monteeritud kuulipilduja opereerimine. “teie sõitke täie hooga väravast välja ja keerake siis kohe vasakule,” ütles kindral mulle. “ja teie, härra veebel, pidage meeles, et kui vaenlast märkate, peab teie päästikusõrm olema kiirem kui Metsiku Lääne kõige kärmemal kauboil.”

sõitsime kummide ja kuulide vilinal väravast välja, tolmupilv kuivalt kruusateelt üles kerkimas. mõne hetke pärast palus kindral meil tagasi sõita ning lasi ka ülejäänud osalejail hoovi tagasi koguneda.

“näete, niimoodi tuleb varitsusohtlikust compound’ist välja liikuda, kui teil on ainult pehmed sõidukid,” teatas KVJ kohalolijaile õpetlikult. ütlesin oma kõrval seisvale ohvitserile vaikselt, et tegemist peaks olema uue trendiga täiskasvanute pedagoogikas – mikroväljaõppega. “just see see ongi,” vastas Herem. “ja kuna see toimib, siis sellepärast ma seda kasutangi.”

ärkasin taibates, et olin korraks tukastanud ja kohe ka und näha jõudnud, ning jätkasin Sten Tamkiviga poolelijäänud vestlust Eesti iduettevõtluse ja ingelinvesteeringute perspektiividest.

hetk hiljem ärkasin päriselt üles.