käisime rasketehnika angaaris ekskursioonil. SUURED masinad (roomikud kõrgelt üle pea) olid sätitud nii tihedalt, et tundus arusaamatu, kuidas nad sealt vajadusel välja aetakse – nooled-kopad üksteisega risti ka veel. “nagu 15 mängus,” ütles masinistist ekskursioonijuht. “mõtled enne läbi, mida kui palju ja mis suunas liigutada ja siis teed ära.”

tundsime huvi, mis selle töö juures kõige ohtlikum on. “lohakus,” vastas vana kopa- ja kraanajuht enesekindlalt. “kui ma töötan 16 meetri kõrgusel, siis pole muret. aga 32 ja rohkem… no siis vaatan enne iga tõstet ikka korraks üle õla, et kas vastukaal on kindlalt kinni. mitte et ta saaks sealt kuidagigi ise lahti tulla, aga lihtsalt harjumus on selline. ja mul on kõigi tellijatega lepingus kirjas, et kui keegi mulle ülekaalulise lasti konksu otsa sätib, siis on leppetrahv 1000 eurot ja aasta täispalgaga puhkust.”

küsisime, kas tal õnnetusi on ette tulnud. “mul endal õnneks mitte, aga nägema olen muidugi juhtunud igasugu asju. oot, mul on siin isegi mõned pardakaamera salvestised. esimene on Ameerikast. mingid kolm paksu tädi tulid vaateplatvormile. üks kõõlus üle ääre ja kukkus alla. teine küünitas vaatama, mis esimesega juhtus, ja kukkus ka surnuks. kolmas oli vähe targem, laiutas ainult käsi, aga serva peale ronima ei hakanud. teine hästi loll lugu on Indiast, kus briti poissmeeste bussi ees sõitnud buss jäi kitsal teel kinni. kolm lõbusas tujus kutti ronisid bussist välja ja läksid eesmist sõidukit lükkama. siis tuli veel kaheksa venda välja, aga need hakkasid hoopis oma bussi tagant lükkama. ja lükkasid selle esimesele bussile niisuguse matsuga tagant sisse, et kõik kolm abimeest läksid looja karja.

jah, lolluse ja lohakuse vastu ei saa,” lõpetas vana masinist oma jutustuse.