vaatasin filmi. kirjade järgi oli tegemist õuduspõnevikuga, mille kontekstiloov element oli mingi seen, mis inimese ajju sattudes tema teadvust ja isiksust nii palju muutis, et võis küsida, kas tegemist on sama inimesega.

filmi peategelane oli sportlik mees – võimalik, et sõjaväe taustaga – kes osales mingil ultramaratonil / ellujäämisvõistlusel. ja kes sai kõigist ettevaatusabinõudest hoolimata ikkagi selle nakkuse, kuid suutis oma tahet nii palju kontrolli all hoida, et ei andnud järele kiusatusele võistlus pooleli jätta.

loo edenedes tundusid sümptomid järele andvat ning mees jõudis raskustega võideldes siiski sihtkohta ja vajus pärast finišijoone ületamist põlvili. tema juurde tulnud rajakohtunikult küsis mees, kas tulemus läks kirja.

saanud jaatava vastuse, esitas ta veel ühe küsimuse, mille vastus võimaldas tal aru saada, kas tema teadvust kontrollib endiselt tema ise või on see juba seene kontrolli all.

kohtunik vastas, mees võttis vöölt jahinoa, pani selle otsapidi endale suhu ning lõi noatera otsa üheainsa kindla ja tugeva löögiga oma kuklast välja. filmi lõpukaadriks oli suurplaan peategelasest, kelle peanahk paljastas pooleks rebenedes selle alla tunginud seene, kuid kelle silmist paistis rahu ja teadmine, et ta jäi lõpuni iseendaks.