käisin Ameerikas rekkajuhiks. peatusin mingis teeäärses bensujaam-kõrtsis, et keha kinnitada. baarimees küsis midagi mu aktsendi kohta. kuulnud, et ma olen Eestist, muutus ta väga rõõmsaks ja ütles, et tulgu ma tahapoole, tema pere väga armastab eestlasi ja nad tahaksid mind võõrustada. sõime-jõime ja pererahvas leidis, et nad tahaksid mõne ilusa eesti laulu ära õppida. otsisin neile siis YouTube’ist “Eesti piir käib vastu Hiina müüri” välja ja peagi kõlas kõrtsi tagahoovis kerge ämericä aktsendiga “Stalini me vuntsipidi poome!”

asutasin end minekule, ronisin oma pika ninaga Renault’ kabiini (ärge küsige, miks Renault, ma ma olin ise ka imestunud, et kuidas mulle Ameerikas säärane masin anti) ja lükkasin käigu sisse. masin ei tahtnud hästi liikuma hakata. tulin välja ja selgus, et keegi oli oma väikese Opeli (jälle tekkis küsimus, kuidas see Ameerikasse sattus) mu rekka pärakäru alla päikese eest varju ajanud. no ja ma olin sellel peeglid küljest ära sõitnud ja midagi vist veel.

läksin kõrtsi tagasi, et Opeli omanikule olukorrast teada anda. see keerutas vuntsi ja ütles, et vahet pole, kõik autod saavad vanuigi Opeliteks. aga ta ei mäletanud, mis vanadest Opelitest saab. ütlesin, et meil Eestis räägiti, et vanad Opelid saavad Moskvitšideks. Opeli-mees ütles, et Mossel polegi peegleid vaja ja et ma võin täitsa muretult minema sõita.