sõitsin jalgrattaga (kust ma selle sain, pole aimugi) töölt koju. olin just möödunud lapse ja koeraga jalutanud mehest ning Viaduktist Leetesse keeranud, kui kuulsin selja tagant lapse ehmunud hõiget. vaatasin üle õla. suur valge peni, kohev saba lehvimas ja rihm taga lohisemas, jooksis mulle järele.

“ärge kartke, ta ei saa teile midagi teha,” hüüdis mees.

lisasin hoogu. äkki tundsin oma vasaku jala vastas karvast koonu ning hetk hiljem oli elukas põiki üle rattapulga mul põhimõtteliselt süles. jätkasin pedaalimist ja sügasin looma vasaku käega kõrva tagant. mu käsi läks koera nahast läbi ja sõrmed said kartulipudruseks.

tõepoolest, kartulikroketist tehtud koer ei saa kellelegi midagi teha, sest tal pole ju hambaid.