veetsin tänase öö ühel Eesti väikesaarel, mille püsiasukate hulgas oli ka sarimõrvar S. S oli muidu väga tore inimene - laia silmaringiga, viisakas, huvitav vestluskaaslane. ainult et sarimõrvar.

S oli võtnud nõuks, et mina sellelt saarelt eluga ei lahku. aga tal ei olnud mu tapmisega kiiret, nii et päevad möödusid saart avastades ja vahel õpetatud vestlusi pidades. kuna sadamas olid tal “omad joped” ees, ei tulnud saarelt minema hiilimine kõne alla.

ühel päeval demonstreeris S mulle oma vikatit. see polnud tavaline vikat, vaid umbes kaks korda pikema tera, lühema varre ja liigendiga. et tera ei olnud varre küljes fikseeritud asendis, oli sellega niitmise tehnika täitsa teistmoodi.

vikatit proovides tekkis mõte, et ma saaksin S-i sellega ära tappa ja nõnda saarelt pääseda. samas… ta oli ju ikkagi inimene ja tore vestluskaaslane pealegi ja no KUIDAGI peaks olema võimalik temaga läbi rääkida.

äkki taipasin, et see olukord meenutab praegu päris maailmas toimuvat ja et S on nagu putin ja mina nagu Lääs, kes üritab kuidagi pehmelt hakkama saada. sain üsna pahaseks. esiteks sellepärast, et ma ei suutnud olukorda ära lahendada ja teiseks sellepärast, et päevapoliitilis-allegoorilised unenäod on nõmedad.

vihastasin ja ärkasin üles.