lendasin Tartust Pärnusse. kuna teisi reisijaid ei olnud, istusin piloodi kõrval. oli ilus, õhtusse veerema hakkav suvepäev. meie all oli Viljandi linn oma järvega.

kell 17:12 lülitas piloot mootori välja ja ütles kerge vene aktsendiga: “vaikuseminut Jaani mälestuseks, kes täna viis aastat tagasi selsamal kellaajal alla kukkus. me, õhutaksojuhid, teeme igal aastal nii.” ilus žest, mõtlesin, ja tundsin ka ise liigutuspisarat põsele veeremas.

mootori taaskäivitamine ei tahtnud õnnestuda. piloot nägi omajagu vaeva, aga kuna lennuk oli An-2, siis ma ei lasknud end sellest liigselt häirida – seda marki õhusõidukite mootorite käivitamisi olin ju küll ja veel näinud ning pealegi teadsin, et sellega saame ka ilma mootorita suvalise põllulapi või lagedama platsi peale maha tulla.

piloot kogus laskudes kiirust ja üritas õhuvoolu abil propellerit ringi ajades mootori käima saada, aga ei. mingil hetkel oli mul selge, et nüüd pole tegu enam käivitamise katsetega, vaid hädamaandumiseks koha otsimisega.

ühest muidu sobivana tunduvast väljakust pidime loobuma, sest mingi elektritõstukite pakkuja oli oma kollased masinad müügikampaania raames sinna välja pannud ja nende pihta poleks olnud hea maanduda isegi siis, kui nende vahel poleks saginud potentsiaalsed ostjad koos oma jõnglastega.

otse järve äärest leidis piloot veel ühe muruse platsi. seal olid küll mõned päevitajad, aga õnneks paiknesid nad üsna hõredalt. minimaalse kiirusega maanduma tulles saab pidurdustee ka üsna lühike olema, nii et ehk õnnestub.

õnnestuski. pisut enne lennuki lõplikku peatumist märkas piloot otse meie ees üht prouat, kes, kübar näo peal, kibuvitsapõõsa kõrval varast õhtupäikest võttis. piloot hüüdis mulle, et hüppaksin kahe jalaga piduripedaalidele, jooksis ise lennukist välja ja ette ja tõmbas proua koos rannalinaga rataste eest ära.

lennuk jäi seisma, tulin ka välja. kiiresti hakkas kogunema väike rahvamass. arusaadav: ega’s iga päev ei saa Viljandi plaažil äsja hädamaandunud lennukit näha. kuna piloot oli hõivatud kohalike küsimustele vastamisega, pakkusin talle, et helistan ise 112, et politsei saaks tulla ja intsidendiraporti jaoks vajalikud menetlustoimingud ära teha sh lasta piloodil alkomeetrisse puhuda, nagu sellistel puhkudel ikka tehakse.

piloot küsis, kas olen ise ka lendur, et neist asjust nii palju tean ja kogu selle olukorra käigus nii rahulikuks jäin. “ei,” vastasin. “langevarjur, umbes poolteist tuhat hüpet.”

“huvitav, et ma sind varem näinud ei ole,” vastas piloot. “ma olen varjuritega päris palju lennanud.”