ma lõhkusin maailma ära.

see pidi olema kõigest mäng. MMUSU – Massively MultiUser Simulated Universe. internetis kättesaadav, tuhandeid või isegi miljoneid samaaegseid kasutajaid toetav mäng, milles oli oma virtuaalne universum. taimed, loomad, majad, linnad, planeedid, galaktikad, füüsikareeglid, kogu värk. peaaegu nagu päris. ainult et ühest kohast teise sai hüpata ilma mingi relativistliku jamata.

seda maailma sai igaüks jupikaupa edasi ehitada. umbes nagu Minecraftis, aga mitte nii kandiliselt. ja loomulikult peeti MMUSUs ka sõdu, sest mõnedki kasutajad pidasid auasjaks omada kontrolli võimalikult suure osa üle mängumaailmast ning planeetide või tervete galaktikate vallutamiseks läks tihti vähem aega kui nende ehitamiseks.

kuidagi õnnestus mul poolkogemata avastada viga mängu koodis, mis lasi mul ühes virtuaalse maailma nurgas füüsikareeglid veidi ära rikkuda. virtuaalsed aatomid hakkasid lihtsalt ära lagunema ja neist koosnevad virtuaalsed asjad – kivid, majad, planeedid jne – ei püsinud enam koos. ja see päikesesüsteem, mida ma olin kuskil universumi omaette nurgas tasapisi ehitanud, läkski ajaloo prügikasti.

aga ma ei teadnud kahte asja.

esiteks seda, et mängu vaakum ei olnud täiesti tühi. minu rikutud päikesesüsteem ei olnud muust virtuaalmaailmast täielikult eraldatud ning selle rikutud aatomid pääsesid vähehaaval “nakatama” ka teisi. ja rike muudkui levis. piisavalt aeglaselt, et teised mängijad ega isegi mängukeskkonna pidajad ja arendajad end sellest esialgu häirituna ei tundnud. mujal jätkus maailmade ehitamine ja vallutamine nagu tavaliselt. aga koodivea avastamisest alguse saanud muutus levis kindlalt ja pöördumatult.

teine asi, mida ma ei teadnud, oli see, et MMUSU pidaja oli selle tuuma osaliselt kvantarvutitel käima pannud. ja et osa nende kvantarvutite qubit’idest oli reaalse maailma osakestega kvantpõimitud (quantum entanglement). ja et see kvantpõimitus võimaldas mu avastatud rikkel ületada piir virtuaalse ja reaalse vahel.

meil ei ole enam miljardeid aastaid. reaalse maailma lagunemine on täna veel peaaegu märkamatult aeglane, kuid see on pöördumatu ja rikutud ala laieneb üha kiiremini.

andke mulle andeks. mina lõhkusin maailma ära.