Linnateatri etendus Salme kultuurikeskuses. kottpimeda saali täidab Bruce Dickinsoni hääl: “woe to you, oh earth and sea! for the Devil sends the beast with wrath because he knows the time is short…” lavavalgus süttib, näitlejad ütlevad paar repliiki ja saal pimeneb taas. kõlaritest tuleb Metallica “Enter Sandman” instrumentaalversioon.

tuled pannakse põlema, aplaus, näitlejad kummardavad, publik lahkub. väljun minagi. selgub, et Salme kultuurikeskus asub Lauluväljaku Mäe värava juures. võtan parklast oma auto ja istun sadulasse.

märkan, et auto on tsikliks muutunud. sõidan Oru värava juurde. Lauluväljaku seest, mitte Vana-Narva maanteed pidi. mööduv paarike arutleb tunnustaval toonil: näe, pargivad normaalselt, mitte nagu need tuhnused, kes oma renditõuksid keset kõnniteed jätavad.

“pargiVAD?”, ei usu ma oma kõrvu. tõepoolest, ma pole autos üksi. kohe muutub auto taas tsikliks ja mu reisikaaslanna kaob olematusse.

sõidan mööda Kadaka puiesteed Pääskülast Mustamäe poole. tänav on räigelt jääs. taipan, et tegemist on jäätunud kraaviga. mõtlen, kas jää mu autot ikka kannab, ja sõidan ettevaatlikult edasi.

mu kaaslanna (kes on ootamatult, ent mitte üllatavalt kõrvalistmele ilmunud ning kes võib, aga ei pruugi olla Kristiina) hüüab: “ettevaatust, põdrad!” tee paremas servas on tõesti veel sügavam kraav, millest on justkui välja hüpanud hulk põtru, kes nüüd surnult teeservas vedelevad. verd on näha vaid nende peade juures. ma ei tea, kas nad on maha lastud või jäid nad mööda kihutanud rekkasid liiga lähedalt uudistama.

jõuan peaaegu ETKVLi sillani. mu vasaku jala saabast hüppab närima suur karvane koer (auto on taas tsikliks muutunud). lükkan peni eemale, ta libiseb pikalt mööda jääd, ent tuleb uuesti mu jalga närima. sõidan minema.

olen jõudnud sihtkohta. see on mingi pööningukorrusel asuv seminariruum. toolid, projektor, pabertahvel. Kaitseliidu pealik Riho Ühtegi on oma esinemist lõpetamas, minu kord on kohe pärast kohvipausi. “relvad ei tee ise kellelegi midagi halba,” ütleb Ühtegi. “vaadake ja katsuge ise,” ning osutab rohelise riidega kaetud lauale, kus lebab tema Desert Eagle ja kellegi USP, tühjaks laetud salved kõrval. “väga hea,” mõtlen, ja asetan oma vööl olnud Glocki sinnasamasse.

tunnen, et kõht läheb tühjaks. astun õue, et autosse jäetud ahjusoojast saiapätsist endale paras tükk murda. märkan, et keegi (ilmselt mu oma poeg) on teise saiaga sama teinud. “hea mees, ta oleks võinud selle pooliku saia veits nähtavamale kohale jätta, siis poleks mul vaja olnud teist pätsi lahti tegema hakata,” mõtlen.

ja ärkan.