telefon kires taas äratust, mida olin juba mitu korda kümneks minutiks käsikaudu vaigistada jõudnud.

olin õhtul kauemaks raamatut lugema jäänud ja mul lihtsalt ei olnud mingit jaksu üles tõusta. kohusetunne aga hakkas tasapisi unest jagu saama. tegin silmad lahti ja vaatasin kella.

0542.

oot, misMÕTTES? vaatasin uuesti. tõepoolest, 0542. äratuseni oli veel pealt tunni jagu aega.

kuradile need realistlikud unenäod, mõtlesin, ja jäin uuesti magama.