jaanuarist saadik jagatud matkatee memuaarid olid ilmselt vilja kandnud; viimatisel etapil oli meiega liitunud juba kenake peotäis sõpru ja tuttavaid. tõsi, võib-olla oli asi ka selles, et sel korral jäi me teele Ganges, kuhu mõned meist pidasid vajalikuks end sisse kasta.

veest välja saamiseks oli kaks võimalust: järsk kallas lähedal ja liivarand kaugemal. sisse pääsemiseks oli kolmas võimalus veel: hüpe sellesama lähedase kaldajärsaku otsast. mõistagi valisime selle viimase.

alla vaadates paistis vesi isegi natuke läbi, kuigi teadsin, et see kubiseb kõikvõimalikest bakteritest jm saastest, mida ülesvoolu elavad miljonid väikesed hindud sinna sisse on lasknud. aga noh, hundi rind, rasv ja haavlid… paar kilomeetrit hiljem pidime jõudma mingi Tavalise Eesti Jõe äärde, kus end puhta(ma)ks pesta lootsime.

hüppasin. kaldajärsak oli umbes sama kõrge kui Narva mnt sild üle Emajõe, aga veeni jõudmiseks kulus tohutu aeg. ja tagasi veepinnale jõudmiseks veel rohkem, nii et mul tekkis korraks juba mure, et äkki saab õhk otsa. kuna ma vee sees silmi avada ei tahtnud, et neid bakterite jm saasta eest kaitsta, ei saanud ma ka vaadata, kui sügaval olen. aga just siis, kui õhumure juba tõsiseks muutuma hakkas, jõudsin pinnale ja tõmbasin kopsud taas täis.

ronisime välja, kuivatasime end ära ning kõlgutasime kaldajärsakul jalgu. saabus keskpäev ja koos sellega tohutu, peamiselt hindudest koosnev rahvamass, kes nagu pingviiniparv sealtsamast vette hüppama hakkasid.

õnnitlesime end, et olime jõe äärde jõudnud siis, kui seal veel trügimist ei olnud. riietusime, panime saapad jalga ja võtsime seljakotid selga ning jätkasime oma teekonda.