käisin mingi suveteatri etendusel. istusin rõõmsasti esireas. tanksaabastes ja viletsa meigiga näitlejanna kõndis risti lava edasi-tagasi, rääkides vihasel toonil revolutsioonist.

kaheraudse püssi, millega ta oma sõnade kinnituseks vehkis, raud osutas ikka ja jälle publikusse. kui ta mu ette jõudis, tõusin püsti ja suunasin vasaku käega püssitoru ülespoole.

hämmingusse sattusid nii publik kui näitlejanna. olukorra päästis revolutsionääri ülemust mänginud näitleja, öeldes talle “mitu korda ma olen sulle rääkinud - ohutu suund?!”