sõitsime taksoga Nõmmelt linna.

takso oli mingi veider seitsmekohaline Renault’ mahtuniversaal, mille juhiste asus mitte vasakul ega paremal, vaid keskel. taksojuht oli pikka kasvu, kõhn, liivakarva sakris juuste ja hõreda kitsehabemega hipit meenutav tüüp. mu reisi- ja vestluskaaslane oli eesti keelt vene aktsendiga kõnelev mees; meie õpetatud vestlus puudutas mh religiooniga seonduvat.

veidi pärast Rahumäe raudteejaama pööras taksojuht end esiistmel peaaegu ümber, vahtis oma vesiste ja pisut pungis silmadega mulle otsa ja küsis väga puises vene keeles: “извините, вы верите в бога?”. nähes, et auto hakkab vasakule teepoolele kalduma, kähvasin võrdlemisi järsult: “sina vaata teed!” ja ütlesin seejärel oma kaasreisijale: “jätke jumalale jumala oma ja inimestele inimeste oma.” tema noogutas, viipas taksojuhi poole ja koputas vasaku käe sõrmedega tahendusrikkalt oma kõrisõlme pihta.

jõudsime Vabaka ja Pärnu maantee ristini (mida oli vahepeal oluliselt laiendatud, nii et see nägi välja nagu Taksopargi ristmik). peatusime foori ees, kuid peagi hakkas takso taas liikuma ja vajus tasapisi liiklusvoogu. teised juhid signaalitasid, kuid avariisse sattumisest õnnestus meil pääseda.

ristmikust eluga üle saanud, nõudsime viivitamatult peatust ja väljusime autost.

ja nõnda sai hommik uueks päevaks.