olime mingi seltskonnaga reisil. öömajalt lahkuma austades märkasin, et keegi oli mu nahast sandaalid ärastanud ja oma number väiksemad helesinised Crocsid mulle jätnud. hüppasin uksest välja nagu keravälk ja sain oma käimad tagasi. “ajasin segi, ma pole veel kohvi joonud,” oli semu selgitus.

läksime oma konvoiga liikvele ja pidime varsti plaanivälise peatuse tegema. tee oli kinni, sest Soome piirivalvekooli kadetid tulid maastikuharjutuselt. osa neist sõitsid suurte kuuerattaliste ATV-dega, teistel olid aga väikesed hobuse moodi loomad.

elukate proportsioonid olid nagu päris hobuste, mitte ponide või eeslite omad, aga turjakõrgus ei ületanud 130 cm. “arpakid,” ütles üks mu kaaslastest asjatundliku moega. “mis kuradi arpakid,” lõikasin ärritunult vahele. “ei ole vaja eesti keelt tarbetute võõrsõnadega risustada. need on hopikud, vaata ÕSist järele, kui ei usu!”

edasi sõitma me ei jõudnudki hakata, sest ma ärkasin üles.