läksin õhtul koeraga parki jalutama. peni kalpsas rõõmsalt ees, mina rahulikult tema järel. murune pargitee muutus samm-sammult niiskemaks ning peagi said mu jalad märjaks. veel pisut ja ma leidsin end üle põlve veest. ütlesin koerale, et nüüd aitab. see vaidles vastu (jah, ta oskas rääkida), et teeme ikka oma tavalise ringi ära. mulle see plaan ei sobinud teps mitte, sest ma ei kavatsenud hakata teadmata sügavuse ja kiirusega voolavat äsjatekkinud jõge pidi vastuvoolu koju tagasi ujuma.

järgmisel päeval läksin jälle värskesse õhku kõndima (koer jäi vist koju). ma pole päris kindel, aga sel korral võis kõnnikohaks olla Viimsi suusamägi, kuhu tublid töömesilased suvehooajaks seiklus-, kelgu- jm radasid ehitanud on. ühest sellisest sõitsin pea ees alla, painutasin oma keha tiivaks ja… tõusin lendu. tegin lauge pöörde heinamaale, kuhu oli murutraktoriga pügatud maandumisrada tähistusega 06, ning venitasin oma lennu nii pikaks kui vähegi võimalik.

peagi liitusid minuga veel paar huvilist, kellega koos töötasime kiirelt välja kelgumägilennu esmased reeglid (võistlussooritustel ja rekordiüritustel ei tohi kanda muid riideid peale ujukate ning enne maandumist tuleb hüüda “runway [rajanumber], incoming!”). otsustasime need kohe ka rahvusvahelisele olümpiakomiteele esitada, et kelgumägilend saaks juba järgmiste mängude kavva võetud.