nägin kaht suurt kotkast puuriida juures passimas. äkki käis ühe nokk LAKSTI riida tagaserva ja järgmisel hetkel vingerdas noka vahel pirakas must kollase peaga madu. nastik, mõtlesin, ja hiilisin lähemale, et elukatest telefoniga pilti teha.

siis sain aru, et midagi oli valesti. tegemist ei olnud tavalise puuriida, vaid palgivirnaga. ja virna ees seisnud valge kaubik ei suutnud kotkaid ära varjata. need raisad olid SUURED.

hakkasin vaikselt eemalduma, aga tiivulised elukad tulid mulle järele. peituda polnud kuhugi ja joosta polnud mõtet. otsustasin oodata, kuni üks neist mind ründab, ja talle noa silma lüüa, kuid Leatherman, mis mul muidu alati kaasas on, seekord ei olnud.

kaotada polnud midagi. suurem kotkas ajas oma piraka pea minu lähedusse, aga nokaga ei löönud. sirutasin käe ja sasisin veidi ta põse- ja kaelasulgi. lind viskas end pikali nagu kass või koer, kes tahab, et tema sügamist ei lõpetataks.

niipea kui ma käe tagasi tõmbasin, avanes suur kollane silm ja nokast kostis hoiatav sisin. jätkasin sügamist, sest mis mul muud üle jäi.

peale ärkamise.