käisin koos peotäie TTÜ ja Õigusinstituudi kursusekaaslastega Venemaal. Moskvas, üsna kesklinna lähedal, külastasime üht inimestest peaaegu tühjaks jäänud linnaosa, mis meenutas pisut Kopli liine. seal asus ka üks meie reisiplaanis olnud vaatamisväärsus - Semipalatinski polügooni Moskva filiaal, mis juba möödunud sajandi kuuekümnendatel suleti ja perestroika ajal muuseumina taastati.

muuseumi sissepääsule lähenedes leidsin umbes pool tosinat põhikooliealist poissi teeäärses rohus ja põõsastes kõhutades muuseumi valvur-eksponaatide (Nõukogude Armee mundris sõdurite) tegevust binoklitega jälgimas. üks poistest kandis Rootsi välivormi, teine Eesti digilaiku ja varrukaembleemi kirjaga “Noored Kotkad - Tartu”. tegin näo, et ma poisse ei märganud, ja sisenesin muuseumi.

seal oli kõik viimase kui detailini paika sätitud ning eseme suurusele vastavas mõõdus kruvidega oma kohale kinnitatud. “600 miljonit,” vastas jefreitoripagunitega muuseumitöötaja uhkelt mu küsimusele, kui palju kruvisid ekspositsiooni ehitamiseks omal ajal kulunud oli.