veetsin tänase öö tüdrukuga, kes oli näinud, kuidas ja millal ma suren, ning kes ei pidanud paljuks seda infot ka minuga jagada. nimelt olevat mind täna hommikul veidi pärast seitset maha lastud. ärkasin 07:05 mingi kolistamise peale. uks avanes ja tuppa sisenes mulle tundmatu jorss, pesapallimüts tagurpidi peas ja püstol käes. kaks lasku ja kutupiilu.

aga lugu sellega ei lõppenud. asjaolu, et ma surnud olin, ei takistanud mul üles tõusmast. kuna tüdrukul oli plaanis sealt ära kolida, oli ta sõbrad appi kutsunud. palusin teistelt vabandust, et kuna ma olen surnud, ei saa ma raskete asjade tassimisel abiks olla, aga uksi saan ehk siiski lahti hoida vms. kõik suhtusid minu olukorda mõistvalt, kui mitte arvestada naabrite hundikoera, kes oli täiesti veendunud, et ma võin küll surnud olla, aga tema kõrva tagant sügamise kohustusest see mind ei vabasta.

natuke hiljem tuli üks vanem proua, keda mul polnud au tunda, ja käskis kolijatel töö kohe pooleli jätta ja kiiresti pudel viina tuua. nimelt pidavat surnu hing muidu raisku minema, aga kui elavad koos kadunukesega pudeli viina ära joovad, saavat hinge pudelisse püüda.