Euroopa Parlamendi Greens/EFA grupi positsioonidokument
Originaal: Creation and Copyright in the Digital Era
Tõlge: Peeter P. Mõtsküla peeterpaul@motskula.net

Preambula: “Autori õiguse” definitsioon

Autorite õigused hõlmavad varalisi õigusi teosele ja autori isiklikke (moraalseid) õigusi. Siiski ei tohiks isiklike õiguste süsteem takistada teose kasutamist, kui autorile viidatakse ja kui tal on võimalus oma teose kasutuse suhtes seisukohta avaldada ning kuni see kasutus on eetiliselt vastuvõetav.

Muutused kui võimalused

§1. Tehnoloogia on minevikus korduvalt osutunud väljakutseks kultuurilisele loometegevusele, selle majanduslikele mõõtmetele ja olemasolevale õigusraamistikule. Kui uus tehnoloogia leiab eest muudatusteks mitte valmisolevad ühiskondlikud suhted, osutub see sageli nende muutuse ja edasise arengu mootoriks. Kultuuritoodangu loomine, levitamine, kättesaadavus ja kasutamine on digitaaltehnoloogia ja interneti mõjul viimase 20 aasta jooksul oluliselt muutunud. Seega on sotsiaalsed, õiguslikud ja majanduslikud suhted paigast raputatud ning toimumas on kaalukad muutused.

§2. Me usume, et neid muutusi tuleb vaadelda võimalusena parandada igaühe juurdepääsu kultuuritoodangule, leides samas jätkusuutlikke viise loometegevuse rahastamiseks ja loojate — autorite ja kunstnike — staatuse parandamiseks.

§3. Kultuuriloomel ja juurdepääsul teadmistele on võtmetähtsus kodanike kaasamises meie ühiskondade demokraatlikku toimimisse; samuti on nad majandusliku arengu võimas allikas. Me usume, et tänaseid tehnilisi muudatusi on võimalik, ilma konservatiivse lähenemiseta, kaasata nii ühiskondlikku kui majanduslikku edasiliikumisse kooskõlas inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 27 1. ja 2. lõikega, mis sätestab, et “(1) Igaühel on õigus vabalt osaleda kogukonna kultuurielus, nautida kunste ja saada osa teaduse arengust ja sellest tulenevaist hüvedest, ning (2) igaühel on õigus tema mis tahes teaduslikust, kirjalduslikust või kunstilisest loometegevusest tulenevate isiklike ja varaliste huvide kaitsele”.

§4. Poliitikate loojate ja poliitikute ülesanne ei ole vanade ärimudelite kaitsmine ega uute leiutamine, vaid, uue digitaalse olukorraga kohanemise kontekstis, sobiva õigusraamistiku pakkumine loomingu väärtusahela alguses olevatele kunstnikele ja loojatele, võimaldamaks neil oma töö eest paremini hüvitatud ja tunnustatud saada.

Diskussiooni raamide ümberkujundamise vajadus

§5. Autoriõigusega kaitstava materjali ärilist kasutust tuleb alati eristada mitteärilisest: kasutajad, kes saavad autoriõigusega kaitstud teoste kasutamisest rahalisi hüvesid, peaksid õiguste omanikke vastavalt hüvitama, kusjuures kasutajad, kes rahalisi hüvesid ei saa, peaksid võima teoseid kasutada tingimusel, et nad autoritele viitavad. Kuigi autoriõiguse rikkumine ärilisel eesmärgil peaks olema seadusega karistatav, oleme me vastu poliitikatele ja meetmetele, mis pakuvad vaid repressioonidele ja kontrollile tuginevaid niinimetatud lahendusi tänaste digitaaltehnoloogiast ja internetist tulenevate ühiskondlike ja majanduslike muudatustega seotud probleemidele. Nad kätkevad endas liiga sageli üksikisiku vabaduse meelevaldse riivamise riski, kusjuures sellised repressiivmeetmed ja -poliitikad nagu “kolme löögi” tüüpi seadused osutuvad järjest enam ebaefektiivseteks, finantsiliselt kulukaiks ja võimetuiks asjakohaselt vastama loomingut mõjutavatele muutustele.

§6. Me oleme vastu sellistele reaktsioonidele praegu aset leidvale ühiskondlikule muutusele, mis keskenduvad kas intellektuaalomandi õiguste ja nende jõustamise võimendamisele või autoriõiguse reeglite üleüldisele hülgamisele. Me usume, et pole olemas ühtainust lahendust, mis vastaks kõigile praegustele ühiskonnas toimuvatele loomingut puudutavatele muutustele või mis suudaks neile nii ühiskondlikult kui majanduslikult parimal võimalikul viisil reageerida. Kujundamaks parimat ja õiglaseimat raamistikku loomingu kindlustamiseks ja soodustamiseks, tuleb arvestada ja kasutada rohkem kui ühtainsat regulatiivset tööriista ja õigusvaldkonda.

§7. Tarbijate ja kunstnike esitamine üksteisega konfliktis olevate vastastena jätab tähelepanuta nende ühised huvid ja tõsiasja, et üksikisikud on sageli kas vaheldumisi või ühtaegu mõlemat. Nii tarbijate kui kunstnike põhiline huvi on tagada loojatele selliste tootmistingimuste olemasolu, mis võimaldab sõltumatut, kõrgetasemelist ajakirjandust, filmitegemist, heliloomingut, fotograafiat ning akadeemilise ja ilukirjanduse loomist, mis ei sõltuks ainuüksi riigitoetustest, äriühingute otsetoetustest ega annetustest.

§8. Kui mitte alati, siis vähemalt sageli ei saa looming õitseda ilma majanduslike vahenditeta, sõltudes loojate ja kunstnike võimest olla kursis olemasoleva intellektuaalse ja kultuurilise toodanguga. Seepärast tuleb tagada, et ressursid (rahalised, aga ka sisu ja ideed) oleksid loojatele ja kunstnikele kättesaadavad. Selleks tuleb arvestada kultuurilise toodangu kõigi rahastamisallikatega (näiteks eelarvelised toetused, turult saadavad tulud, üksikisikute otsesed panused läbi kindlasummaliste maksude või kogukonnakultuuri mehhanismide).

§9. Autoriõigus on juriidiline tööriist, mis loodi omal ajal ning mis muutus vastavalt loomingu ja tehnoloogia arengule. See tehti, tasakaalustamaks loojate ja avalikkuse huvisid, ning sellisena sisaldab ta kaitsemeetmeid ja piiranguid või erandeid. See on üks tööriist mitmetest, mille eesmärk on loomingu edendamine, ja seda ei tohiks kunagi vaadata eesmärgina iseeneses.

§10. Kunstnike ja loojate isiklikke õigusi ei tohi võõrandada ega ignoreerida sõltumata teoste loomise, reprodutseerimise ja levitamise tehnoloogilistest vormidest. Arvestades, et tänased tehnilised võimalused soodustavad kultuuritoodete loomist ja levitamist, on oluline loomingu autorit (või autoreid) identifitseerida, tunnustada ja registreerida. Sellest tuleneb vajadus välja töötada ja kasutusele võtta uued tööriistad, andmebaasid ja praktikad, mida institutsioonid peaksid toetama ja edendama.

§11. Me usume, et digitaalajastu kontekstis on võimalik välja töötada erinevaid lahendusi autorsuse vajaliku tunnustamise võimaldamiseks ja kunstnike paremaks hüvitamiseks, kasutades samas parimal viisil kõiki kultuuritoodete vahetamise ja jagamise tehnilisi võimalusi. Lahendusteede kaardistamisel ning asjakohaseimate sammude määratlemisel ja täpsustamisel tuleb lähtuda kunstnike ja loomeinimeste olukorrast.

Kunstnike ja loojate olukorra parandamine

§12. Kunstnike enamuse positsioon ja staatus on sageli ebakindel. See on reaalsus, mis oli olemas juba enne digitaalsete tehnoloogiate koitu. Nende rahalised vahendid ja tasu pärineb enamasti mitmetest allikatest — palk, grantid, patronaaž, autoriõigus, paralleelne ametitegevus, töötutoetus jne — olles sageli ebaregulaarne ja ennustamatu. Kultuurisektori palgatöötajail on sageli mitu tööandjat, sealhulgas ka kultuurisfäärist väljaspool; nad teevad erinevaid töid ja töötavad ühtaegu mitme erineva lepingu alusel. Autoriõiguse tähtsus sissetuleku allikana kõigub väga suurel määral loomesektorist sektorisse. Siiski on see kunstnike ja loojate enamuse jaoks vaid väike osa nende kogutulust.

§13. Kunstnike olukorra parandamine vajab lepinguõiguse muutmist Euroopa tasandil, tõkestamaks “väljaostulepingute” sõlmimist ja parandamaks kunstnike ja loojate positsioone läbirääkimistel turgu valitsevate meelelahutusoligopolidega.

§14. Tarbijad on ka kodanikud ning nad on seega vastutavad kunstnike ja loojate ees, kelle teoseid nad naudivad ja tarbivad.

§15. Digitaalajastul eeldab kunstnike toetamine nende varustamist uut keskkonda parimal viisil ära kasutada võimaldavate tööriistade, teabe, koolituse ja teenustega, mida paljud neist ei IKT-professionaalide kombel ei valda, kuid mis võiksid neil aidata oma teoseid tutvustada, oma toodangut müüa, oma etendusi reklaamida jne.

§16. Kuigi digitaaltehnoloogia üle käiv debatt on heitnud valgust kunstnike ebakindlale olukorrale, on autoritasu kogumise ja jaotamise süsteemid enamuses riikides enamuse kunstnike ja loojate suhtes probleemsed ja ebaõiglased sõltumata info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT) olemasolust. Seepärast on üks peamistest ja kiireloomulisematest sammudest kogumis- ja jaotamissüsteemide üleeuroopaline reform, tagamaks autoriõigustega kaitstavate — nii digitaalsete kui mittedigitaalsete — teoste kasutamisest saadavate tulude õiglane, püsiv ja läbipaistev ümberjaotamine.

Tööstuslikud muudatused

§17. Kultuuritoodangu loomise ja tarbimise muutuste mõistmiseks tuleb valdkonda vaadata tervikuna. Viimase 20 aasta jooksul on nii kultuuri tootmine kui tarbimine (nii kvantiteedis kui rahas mõõdetuna) märkimisväärselt kasvanud, võimaldades Google ja Apple sarnastel monopolidel erinevalt kunstnikest hiigelkasumeid teenida. Mõnede tarbimisviiside (füüsilised andmekandjad nagu lindid, CD-d, DVD-d, blueray’d jne) populaarsus üha väheneb, teised seevastu arenevad või muutuvad järjest populaarsemaks (voogesitus, allalaadimine, elavas esituses kontserdid, filmide vaatamine kinodes, võrgumängud, nõudmiseni televisioon, e-raamatud jne).

§18. Dematerialiseerumine viib paljusid tööstusharusid tõenöoliselt mõjutavate muutusteni, olgu need siis erinevate turuosaliste esilekerkimine või kadumine; väärtuse kaotamine, loomine ja ülekanne, tööstusharu ümberstruktureerimine või uute ärimudelite esiletõus. Väärtusahelad teisenevad, mõned vahendajad kaovad, uued ametid tekivad samal ajal kui mõned teised on endiselt vajalikud.

§19. Olukorras, kus inimestevahelised tehingud ja suhtlus sõltuvad kõrgeltarenenud ja kiirelt muutuvaist tehnoloogiatest, on formaatide ja lugemisseadmete riistvara ühilduvus nii kultuuritoodangu demokraatliku kättesaadavuse kui majandustegevuse seisukohalt ülioluline. Euroopa institutsioonid peaksid seda tehnilist omadust toetama ja rakendama ning Euroopa õigusaktid peaksid seda soodustama.

§20. Üksikisikute vaheline jagamine peaks olema lubatud, näiteks laiendades olemasoleva eraviisilise kopeerimise erandi kaitseala. Juhul, ja siis, kui tõestatakse, et mitteäriline jagamine kahjustab kultuuriväärtuste tootmist, võib kaaluda ühetaolise sisumaksu või muu taolise meetodi sisseseadmist lairiba-võrguühenduste kasutajatele. Selline mehhanism ei tohi riivata internetikasutajate privaatsust. Tulude jaotusskeem peab eelistama vaeseid ja alustavaid loojaid.

§21. Me usume, et üldkasutatavuse (public domain) kindlustamisel on võtmetähtsus, arvestades selle rolli meie kodanike harimise (laiemas tähenduses) ja uue loomingu juures.

§22. Lõpuks on vabadus tegutseda, katsetada ning esitada väljakutseid olemasolevatele institutsioonidele, ärimudelitele, tehnoloogilistele piirangutele ja meetoditele oluline ning mitte ainult loometegevuse, vaid ka väärtusloome, teadmise võimaldamise ja selle sotsiaalse mõju seisukohalt ning ühiskonna kasvamise ja õitsengu võimaldamiseks. Internet ise ei oleks ilma selle tegutsemisvabaduseta tekkinud ja tingimusi, mis võimaldasid sellel juhtuda, ei tohiks ära kaotada. Seepärast peame me tagama võrguneutraalsuse.

Autoriõiguse reform

§23. Me toetame Creative Commons’it kui loomeinimeste head võimalust oma teoste jagamiseks, millal iganes nad seda soovivad.

§24. Varem kui kakskümmend aastat tagasi oli autoriõigus midagi tavalisi inimesi vaevalt puudutavat. Koopiate valmistamise ainuõiguse reeglistik oli suunatud ärilistel eesmärkidel tegutsejatele, kelle käsutuses olid vahendid, mis võimaldasid näiteks raamatuid trükkida või vinüülplaate pressida. Eraisikud, kes soovisid kopeerida luuletust ja selle oma armastatule saata või kopeerida muusika plaadilt kassetile ja selle sõbrale anda, ei pidanud muretsema autoriõiguse rikkumise pärast. Praktikas tähendas see, et mida iganes sa said teha tavainimesele kättesaadavate tehniliste vahenditega, võisid sa teha ilma mingit karistust kartmata.

Kuid täna on autoriõigus omandanud positsiooni, kus see kehtestab olulisi piiranguid sellele, mida tavalised kodanikud võivad oma igapäevaelus teha. Kui tehnoloogiline progress on parandanud tavainimeste võimalusi kultuuri nautida ja jagada, on autoriõiguse regulatsioon liikunud vastupidises suunas. Me tahame viia autoriõiguse tagasi tema juurte juurde ning teha absoluutselt selgeks, et see puudutab ainult ärilisel eesmärgil kopeerimist. Koopiate jagamine või kellegi teise autoriõigusega kaitstava teose muul viisil levitamine või kasutamine ei tohiks kunagi olla keelatud, kui seda tehakse mitteärilisel eesmärgil ja ilma kasumit taotlemata. Näiteks kasutajalt kasutajale (peer-to-peer) failijagamine on üks selliseid tegevusi, mis peaks olema legaalne.

§25. DRM (digital rights management, digital restrictions management) on lühend, mis tähistab õiguste või piirangute digitaalset haldust (eestikeelne termin on “tehnilised kaitsemeetmed” — tõlkija). Seda mõistet kasutatakse, tähistamaks rida erinevaid tehnoloogiaid, mille kõigi eesmärk on piirata tarbijate ja kodanike võimalust teoseid kasutada ja jagada isegi siis, kui neil on selleks seaduslik õigus. DRM-piirangutest kõrvalehoidumine peab alati olema legaalne, ning me peaksime kaaluma tarbijakaitse regulatsioonide kehtestamist teose õiguspärast kasutamist piiravate DRM-tehnoloogiate vastu. Pole mingit mõtet lasta oma parlamentidel vastu võtta tasakaalustatud ja mõistlikke autoriõigusakte, kui me samal ajal lubame suurtel rahvusvahelistel korporatsioonidel ise oma seaduseid kirjutada ja neid tehniliste meetmete abil jõustada.

§26. Suur osa tänasest meelelahutustööstusest rajaneb autoriõigusega kaitstud teoste ärilise kasutuse ainuõigusel. Seda me soovime säilitada. Kuid tänane kaitsetähtaeg — elu pluss 70 aastat — on absurdne. Ükski investor isegi ei vaataks äriplaani, mille tasuvusaeg on nii pikk. Me tahame lühendada kaitseaega sellise väärtuseni, mis oleks mõistlik nii ühiskonna kui investori vaatepunktist, ja pakume välja 20 aastat avaldamisest.

§27. Teosed, mis on endiselt autoriõigusega kaitstud, kuid mille õiguste omaniku leidmine on võimatu või raske, on täna suureks probleemiks. Enamusel neist teostest on väike või olematu majanduslik väärtus, kuid kuna nad on endiselt autoriõigusega kaitstud, ei saa neid taaskasutada ega levitada, kuna pole kedagi, kellelt luba küsida. Õiguste omajad, kes soovivad oma ärilist ainuõigust juba olemasolevate teoste kasutamiseks jätkata, peaksid õigused 5 aasta jooksul registreerima. See vähendaks märgatavalt orbteoste arvu ning parandaks otsinguvõimalusi.

§28. Orbteoste probleem vajab kiiret lahendamist. Seejuures on oluline mõista valdkondlikke erinevusi. Arhiividele, raamatukogudele ja ennekõike (avalik-õiguslikele) ringhäälikutele oleks eelistatav lahendus laiendatud kollektiivne litsentsimine. Samas peaks otsinguvõimaluste tagamine olema mõistlik ega tooma kaasa täiendavat administratiivset või bürokraatlikku tööd ega kulutusi. Orbteoste üldine välistamine autoriõiguse alt ei ole soovitatav, kuid Lex Europeana raamides tuleks kaaluda erandi tegemist raamatukogudele jne.

§29. Nüüdsest alates ja 5 aasta jooksul teose loomisest peaks autoriõigusega kaitstava teose registreerimine olema ärilise ainuõiguse kasutamise kohustuslikuks eelduseks. See piiraks oluliselt orbtööde lisandumist tulevikus.

§30. Tänased üha piiravamad autoriõigusaktid ja -praktika on saanud takistuseks muusikutele, filmitegijatele ja teistele kunstnikele, kes soovivad luua uusi teoseid, taaskasutades olemasolevate teoste osi. Me tahame seda muuta, viies sisse selged erandid ja piirangud, mis lubavad remiksimist ja paroodiaid ning juba olemasolevate teksti tsitseerimise õiguste põhjal loodud heli- ja audiovisuaalsete teoste tsiteerimisõigused.

§31. “Raamatunälg”, mida kogevad nägemispuudega ja piiratud kirjaoskusega inimesed, vajab lahendamist. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon kohustab Euroopa Komisjoni ja liikmesriike võtma asjakohaseid meetmeid, tagamaks puuetega inimestele võimaluse nautida juurdepääsu kultuuriteostele neile kasutatavais formaatides, ning tagamaks, et intellektuaalomandi õiguseid kaitsvad seadused ei seaks puuetega inimestele põhjendamatuid ega diskriminieerivaid juurdepääsupiiranguid kultuurilistele materjalidele. Vastavalt Euroopa Parlamendi 2011. aasta 12. mai raportis “Kultuuri- ja loometööstuse potentsiaali avamine” sätestatule peab Komisjon “tegema aktiivselt ja positiivselt koostööd Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooniga (WIPO), saavutamaks kokkulepe Maailma Pimedate Ühingu poolt 2009. aastal WIPO-s esitatud leppekavandile tugineva siduva õigusnormi kehtestamise osas.”

Täiendatud versioon, 6. september 2011
Konsolideeritud versioon pärast hääletust 28. septembril 2011