autor: Kirby Ferguson kirby@kirbyferguson.com
tõlge: Peeter P. Mõtsküla peeterpaul@motskula.net
originaal: Thoughts on IP Reforms and Best Practices for Creators (TorrentFreak)

Ma lõpetasin hiljuti neljaosalise vidoesarja Everything is a Remix ning mõned sarja fännid olid pahased, kuna see lõppes andmata konkreetseid juhiseid selle kohta, mida me kõik võime teha. Dokumentaalides on säärane lõppvaatus tavaline ning säärase lõpu ootus on mõistetav, kuid on paar põhjust, miks ma seda ei teinud.

Esiteks ja ennekõike püüdsin ma anda oma vaatajaile ajaloolise tausta ja konteksti. Ma tahtsin anda neile infot, mille alusel nad saaksid kujundada oma seisukohti ja otsuseid, mitte valmislahenduste komplekti. Teiseks, see tundus mulle sarja lõpetamise mitte-kinoliku viisina, peaaegu nagu enneaegsed lõputiitrid. Ma leian, et see teema ei sobi hästi audiovisuaalseks käsitlemiseks.

Palju parem on seda arutada siinsamas vana hea vanamoelise tekstina. Niisiis võtke seda artiklit videosarja lisana, lühikese ülevaatena sellest, mida me võime teha ja mille poole peaksime püüdlema. Mõned neist asjust on saavutatavad, mõned võib-olla mitte, ja kõik nad on esitatud mõõduka tagasihoidlikkusega. See on puhas arvamusavaldus, arutelu lähtekoht, mitte manifest. See on mõtteaine, mida pakub keegi, kellele see teema on olnud viimase pooleteist aasta jooksul nii uurimisobjektiks kui loominguliseks meetodiks.

Artikkel on kirjutatud üsna kiiresti, nii et kui leiate siit faktivigu või nõrka argumentatsiooni, hindan ma kõrgelt teie abi nende parandamisel.

Klassikaline autoriõigus

On julm tõde, et suurem osa loomingust on sünnist saati väärtusetu. Enamik raamatuist, filmidest, albumitest, arvutiprogrammidest ja millest iganes võetakse vastu mitte vaid ükskõikselt, vaid neid ei kasutatagi. Neid praktiliselt ei loeta, ei vaadata, ei kasutata. Valdav enamus neist õnnelikest, mis leiavad tagasihoidliku auditooriumi, langeb mõne aastakümnega unustusse. Vaid õhkõrn vähemus teostest omab pärast seda kaubanduslikku väärtust ning kehtivad autoriõiguse seadused on selgelt kirjutatud seda pisikest rühma silmas pidades. Copyleft’i aktivistid viitavad sellele segmendile mõnikord kui “loteriivõitjaile”.

Kuni 1976. aastani oli Ameerikas autoriõiguse tähtaeg 28 aastat koos võimalusega seda veel 28 aastaks pikendada. Pärast seda juhtus kaks suurt muudatust. Esiteks pikendati tähtaega dramaatiliselt 70 aastani pärast autori surma. Teiseks loobuti tähtaja pikendamise võimalusest, andes kõigile õiguste omanikele automaatselt maksimaalse tähtaja. Kumbki neist muudatustest ei olnud kasulik kellelegi peale loteriivõitjate.

Elu pluss 70 aastat on peaaegu kõigi teoste jaoks metsikult ülemäärane autoriõiguse tähtaeg. Lawrence Lessig’i sõnul ei pikendanud 85 protsenti autoriõiguse omanikest oma autoriõigust pärast esimest 28 aastat. See tähendab, et 85 protsendile neist olid nende teosed selle aja peale kaotanud kaubandusliku väärtuse — 28 aastat kaitset oli piisav.

Kui mul oleks võlukepp, keeraksin ma autoriõiguse tagasi 1976. aastale eelnenud seisu: 28 aastat kaitset võimalusega seda veel 28 aastaks pikendada. See teeks suurema osa teostest 28 aastaga üldkasutatavaks. Need, kes oma õiguste tähtaega pikendavad, saaksid 56 aastat autoriõiguste kaitset, mis oleks tõenäoliselt piisav, kestmaks autori kogu eluajal. Kui see süsteem oleks jõus praegu, oleks suur osa 20. sajandi materjalist meile vabalt kasutatav ja jagatav. Kujutage vaid ette, millised oleksid selles maailmas Project Gutenberg, Archive.org, YouTube või Google Books. Nad oleksid allikad, mida ei saaks võrrelda millegagi, mida me eales näinud oleme.

On kurb reaalsus, et autoriõiguse tähtaja lühendamine paistab ääretult ebatõenäolisena. Võidetavam lahing võiks olla järgmise pikendamise ärahoidmine 2023. aastal, mil me saame kahtlemata nägema loteriivõitjate üha kahaneva segmendi järjekordset lobi-pingutust.

Kui sa oled ameeriklane, kasuta oma vaba kasutuse õigust

Vaba kasutus (fair use) on USA autoriõiguse kaitseala piirang, mis lubab teoseid taaskasutada kommenteerimise, kriitika, hariduse jm eesmärkidel. Copyleft’i aktivistid kalduvad vaba kasutust mustama, kuna see ei takista kedagi teid suurte kohtuhagidega ähvardamast. Kahjuks ongi see nõnda. Isegi kui sul on usaldusväärne vaba kasutuse kaitseargument, võidakse sind kohtusse vedada ning isegi kui sa kohtus võidu saavutad, võivad su kohtukulud ulatuda sadadesse tuhandetesse dollaritesse ning emotsionaalne kulu on määratu.

Niisiis vajavad vaba kasutuse piirid selgemat määratlemist, kuid fakt jääb faktiks — vaba kasutuse õigusele tuginetakse päevast päeva kindlalt ja ilma probleemideta. Vaadake päevauudiseid, dokumentaalfilmi või The Daily Show’d ja te näete vaba kasutust kõikjal. Suured kohtuasjad, millest me aeg-ajalt kuuleme, on erandid, mis varjutavad seda, kui efektiivne ja võimas vaba kasutus tegelikult on. (Ja ärgem unustagem, et kui sa peaksid end vaba kasutuse õigusele tuginenuna ikkagi kohtust leidma, on olemas rida avalikes huvides tegutsevaid organisatsioone, mis suudavad sulle pakkuda pro bono õigusabi).

Viimastel aastatel on tekkinud mitmed parimate praktikate kogusid, mis näitavad, kui võimas võib olla kogukonna poolt omaks võetud vaba kasutuse õigus. Suurepärase, ent alahinnatud allikana väärib siinkohal märkimist Patricia Aufderheide ja Peter Jaszi Reclaiming Fair Use, mis annab ühtlasi ka väga hea lühiülevaate copyleft’i liikumise ajaloost.

Teie, kes te asute väljaspool USA õigusruumi ega saa tugineda siinsele vaba kasutuse kontseptsioonile, elate oma õnneks ka märksa vähem hagemisaltis kultuuriruumis.

Vajalikud de minimis sätted

Toon näite, miks vaba kasutus vajab selgemat piiritlemist. Autoriõiguses tähendab “de minimis” kasutusviise, mis on õigusrikkumisena käsitlemiseks liiga väikesed — neid loetakse vabaks kasutuseks. Ometi muutis veider Bridgeport Music, Inc. v. Dimension Films kohtuasi küsitavaks, kas de minimis on enam üleüldse olemas. See kohtuasi puudutas Funcadelic’u kahesekundise lõigu märkamatut kasutamist NWA loos “100 Miles and Runnin’”. (Kusjuures kostjaks ei olnud ei NWA ega nende plaadifirma, vaid filmilevitaja, kes juhtus seda laulu filmis kasutama.) Igal juhul kujutab see kohtuasi endast ei rohkemat ega vähemat kui intellektuaalomandi düstoopia ajastu piiriposti. Avaldatud teose pisimagi osa taaskasutamine paistab nüüd haavatav olema.

Me vajame selgeid piirmäärasid, millest allpool autoriõiguslik kaitse ei ole kohaldatav. Võib-olla on see kaks sekundit salvestatud muusikat. Võib-olla on see viis sekundit videomaterjali. Need piirid on meelevaldsed, kuid mis iganes piirväärtused ka kokku lepitakse, on nad mõistlikumad kui teadvuslävest allapoole jäävate meedialõigukeste autoriõiguslik kaitsmine.

Tarkvara- ja ärimeetodipatentide kaotamine

Ma ei lähe süvitsi patentide teemasse, kuna see on keerukas ala, mis hõlmab vägagi erinevaid tööstusharusid. Tõeline patendireform peaks selle lahknevusega arvestama. Ravimile, mille turuletoomine maksab miljardeid dollareid, antud patenti tuleks käsitleda erinevalt patendist, mis antakse ühe mehe poolt paari nädalaga loodud leiutisele.

Küll aga võib lihtsalt öelda, et tarkvarale ja ärimeetoditele (mis on enamasti tarkvara) antud patendid ei ole teinud midagi innovatsiooni soodustamiseks, kuid on teinud palju selle pidurdamiseks. Me oleme näinud massilist patendivõidurelvastumist nutika arvutustehnika vallas, patenditrolle määramatut hulka väikefirmasid ära kasutamas ning nende instrumentide häbematut kasutamist relvadena. On nii ilmselge, et tarkvarapatendid ei “soodusta kasulike kunstide arengut”, et kõige mõistlikum tee ei ole mitte nende reform, vaid neist loobumine.

Kirby Ferguson on New York City’s elav vabakutseline filmitegija, kirjanik ja kõnemees ning “Everything is a Remix’i” autor. Ta veab praegu KickStarter’i kampaaniat, et luua vaba ja avatud poliitiline sari “This is Not a Conspiracy Theory“.