Austatud minister, lugupeetud Riigikogu liikmed, head kaasamõtlejad nii saalis kui internetis!

Enne, kui ma asun oma ettekande juurde, palun käega märku anda neil saalisviibijail, kes ei ole kümne viimase aasta jooksul mitte ühtegi neile saadetud elektronkirja oma kolleegidele, äripartneritele ega tuttavatele edasi saatnud.

(ühtki kätt ei tõusnud)

Tänan!

Välisministeeriumi kodulehelt on saadaval dokument pealkirjaga “Teavet võltsimisvastase kaubanduslepingu kohta“. Selle kohaselt on lepinguga liitumine Eestile kasulik peamiselt kahel põhjusel. Esiteks aitavat see siin juba kehtiva õigusega samal tasemel kaitsta meie autorite huve teistes riikides. Mul ei ole infot, mis kinnitab, et Ameerikas, Jaapanis või teistes lepingu allkirjastanud riikides toimub Eesti autorite õiguste massiline rikkumine. Lepinguga mitteliitunud riikides aset leida võivate rikkumiste eest ei kaitse ACTA meie autoreid aga kuidagi.

Teiseks näitavat lepinguga liitumine seda, et me ei toeta intellektuaalomandi vargust ja võltsingutega kauplemist. Karistusseadustiku § 199 kohaselt on vargus võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 49 võime lugeda, et asi on kehaline ese. Kuna varastada saab ainult asju, intellektuaalomand aga pole asi, vaid kehatu õiguste kogum, ei ole selle varastamine juba põhimõtteliselt võimalik.

Aga see selleks.

Nii Euroopa Komisjoni kui Eesti Vabariigi Valitsuse esindajad on korduvalt kinnitanud, et ACTA-ga liitumine ei too kaasa vajadust muuta meil kehtivaid seadusi. Kuigi mõned minust kogenumad juristid on selle väite kahtluse alla seadnud, pean siinkohal vajalikuks puudutada hoopis üht ametlikes analüüsidokumentides seni kajastamata jäänud asjaolu, millele on tähelepanu juhtinud ka Euroopa Parlamendi liige Marietje Schaake.

Tsiteerin: “ACTA lukustab iga selle allkirjastanud riigi autoriõiguse jõustamise süsteemi, piirates demokraatlike protsesside võimalust läbi viia reforme, mis on vajalikud selleks, et viia meie seadused kooskõlla infoajastu vajadustega.”

Tõsi, ACTA artikkel 41 lubab igal lepinguosalisel selle lepingu 180-päevase etteteatamistähtajaga üles öelda. Kuid teadupärast on ebaseaduslikult — või lihtsalt halvasti — ehitatud rajatise lammutamine alati kulukam kui selle ehitamata jätmine. Kui me praegu liitume ACTA-ga selleks, et meid peetaks üheks intellektuaalomandi õiguskaitse vallas arenenud riikidest, võib hirm lepingu ülesütlemisest tuleneva välispoliitilise kahju ees üles kaaluda hüved, mida intellektuaalomandi õiguskaitse sisuline reform meile tulevikus kaasa võiks tuua.

ACTA hind on järjekordne tükk meie — nii Eesti kui Euroopa — legislatiivsest vabadusest.

Ma olen kaugel sellest, et väita, nagu ei vääriks autorite, esitajate ja nende abiliste õigused seaduse kaitset. Ma väidan, et kehtiv, suures osas 17. sajandi tehnoloogilisele, sotsiaalsele ja majanduslikule reaalsusele tuginev autoriõiguse süsteem on ajale jalgu jäänud ning vajab mitte kosmeetilisi parandusi, vaid põhjalikku reformi.

Lubage mul tuua üks näide. Karistusseadustiku § 222 näeb teose reprodutseerimise eest levitamise eesmärgil ilma teose autori või tema õiguste valdaja loata ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Autoriõiguse seaduse §-de 6 ja 7 kohaselt tekib autoriõigus teosele selle loomisega, kusjuures teose eesmärk, väärtus, konkreetne väljendusvorm ega fikseerimise viis ei saa olla aluseks autoriõiguse mittetunnustamisele.

Ma palun nüüd käega märku anda kõigil neil, kes on saanud iga nende poolt edasi saadetud e-kirja autorilt loa tema teose reprodutseerimiseks levitamise eesmärgil.

(ühtki kätt ei tõusnud)

Absurdne?

Minu arvates samuti.

Info- ja sidetehnoloogia areng on viinud digitaalsete teoste koopiate tootmise ja levitamise piirkulu nullilähedaseks. Autoriõiguse kehtiv süsteem aga jagab maailma endiselt üksteisest riigipiiridega eraldatud territooriumideks, kus õiguste omanikud ja kollektiivse esindamise organisatsioonid võisid omal ajal kontrollida füüsilistele andmekandjatele salvestatud teoste — näiteks paberist raamatute ning plastikust muusika- ja filmiplaatide — levikut.

Internetikasutajad, kelle koguarv maailmas ületab Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (ITU) andmetel kaht miljardit, aga nõuavad digitaalseid teoseid, nüüd ja kohe ning mõistliku hinnaga. Seejuures ei pruugi mõistlik hind võrduda nulliga — kuidas muidu oleks iTunes’ist saanud maailma suurim muusikapood või mismoodi on amazon.com e-raamatute müügikäive kõvakaaneliste paberraamatute omast möödunud? Ning millega seletada seda, et Ameerika Ühendriikides on Netflix’i pakutava tasulise filmilevi osakaal internetiliikluse kogumahust samas suurusjärgus BitTorrent’i omaga Euroopas, kus Netflix — mitte autorite, vaid autorikaitsjate — tahtel kasutajatele kättesaadav ei ole?

Eesti ajakirjandus on hiljuti avaldanud lugusid tohututest kahjudest, mida piraatkoopiate tõmbamine on Lotte-filmi loojatele väidetavalt põhjustanud. Aga legaalsete koopiate allalaadimise võimalust Eestis ei pakuta. Ma ei taha plastikplaati oma riiulisse tolmu koguma, ma tahan filmi vaadata. Ma ei taha otsida interneti hämaratest nurgatagustest amatööride tehtud piraatkoopiaid, ma tahan Full HD kvaliteedis originaali. Ja ma olen valmis selle eest maksma, aga mul ei lasta seda teha.

Vohavas piraatluses ei ole süüdi mitte ülemaailmne miljardipäine kuritegelik jõuk, vaid ajast ja arust seadused, mis ei lase teenusepakkujail rahuldada reaalselt eksisteerivat ja üha kasvavat nõudlust. Seadused, mille parema täitmise tagamine on üks võltsimisvastase kaubanduslepingu põhieesmärkidest.

Me ei vaja ACTA-t, me vajame autoriõiguse reformi.

Tõsi, see reform ei saa olema ei lihtne ega kiire.

Esiteks vajab asja sisuline külg väga põhjalikku läbimõtlemist. Sellesse protsessi tuleb poliitikute ja juristide kõrval kaasata autorid, esitajad, produtsendid, infotehnoloogia asjatundjad ning tarbijad. Tarbijad, kellest enamus on samuti autorid, isegi kui nad seda endale täna ei teadvusta. Meie õnneks on need küsimused sattunud avaliku huvi keskpunkti ning esialgne hirmutamine ja sildistamine on asendumas järjest sisukama diskussiooniga. See tähendab, et meil on praegu reaalne võimalus kaasata reformi ettevalmistamisesse erinevate alade parimaid asjatundjaid.

Teiseks on Eesti seadusandja juba praegu seotud nii Euroopa direktiivide kui olemasolevate rahvusvaheliste lepetega. Seetõttu ei saa me sisulisi muudatusi teha üksi, vaid ainult koos oma partneritega. Oma väiksusest hoolimata oleme me Euroopa Liidu täieõiguslik liige ning meie e-riigi edulugu teatakse ja kadestatakse nii Euroopas kui mujalgi. Meil on õigus ja võimalus välja tulla oma ettepanekutega. Ja me ei pea kartma, et keegi meid kuulda ei võta, sest isegi Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) peadirektor Francis Gurry on vähem kui aasta tagasi avalikult öelnud, et autoriõigus peab kas kohanema tekkinud eelistega või hävima ning et autoriõiguse ülesanne pole olemasolevate ärihuvide kindlustamine ja toetamine, vaid kultuuri dünaamilise arengu soodustamine.

Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Meie praegune valitsuskoalitsioon on lubanud, et Eesti peab saama interneti-alase õigusloome eeskujuks maailmas. Täna on parim aeg alustada selle lubaduse täitmist.

Tänan tähelepanu eest.