Tere! Kõigepealt tahan ma teile rääkida ühe loo, mille jutustas Rick Falkvinge. Mõned teist on seda kindlasti lugenud, aga ehk kannatate ära.

Möödunud sajandi alguses oli Stockholmi jäävabrik üks linna suurimaist tööandjatest. Nende ärimudel oli niisama lihtne kui vajalik. Talvel lõikasid nad külmunud järvedest suuri jääkamakaid, vedasid need pirakatesse küünidesse saepuru sisse hoiule ning kui ilm soojemaks läks, lõikasid sealt tükke ja müüsid neid tänavatel inimestele.

Inimesed ei tahtnud jääkuubikuid osta. Inimesed tahtsid oma toitu külmas hoida, et see halvaks ei läheks. Aga neil ei olnud muud võimalust. Siis aga jõudis suurematesse linnadesse elekter ning kui 20. aastate alguses tulid turule külmikud, jõudsid need paarikümne aastaga pea igasse Stockholmi kööki. Jäämehed, kelle teeneid enam ei vajatud, pidid endale uued ametid otsima.

Teaduse ja tehnika areng oli ajaloo prügikasti läkitanud järjekordse tööstusharu.

Aga:

• mitte kedagi ei kaevatud “piraatjää” valmistamise eest kohtusse;
• mitte ühtegi elektritootjat ei püütud teha vastutavaks selle eest, et tema kliendid kasutasid tema pakutavat elektrit viisil, mis hävitas jäämeeste töökohti;
• ja mitte keegi ei nõudnud külmikumaksu kehtestamist, et hüvitada jäävabrikantidele nende saamata jäänud tulu.

Täna oleme me samasuguses olukorras. Ainus erinevus on selles, et tänased jäätöösturid — autoriõiguse monopolistid — on piisavalt ülbed, et nõuda oma iganenud ärimudelite kaitseks üha uute seaduste ja lepingute vastuvõtmist ja väita, et ilma nendeta kukub maailma majandus kokku.

Kuid nüüd ACTA-st.

Meie valitsus kinnitab, et selle lepinguga liitumine ei nõua meilt uute seaduste vastuvõtmist ega olemasolevate muutmist. Aga ometi paistab seda kellelegi väga vaja olevat. Lausa nii väga, et meie peaminister peab vajalikuks lepingu kasulikkuses kahtlejaile avalikult hõbepaberist mütse soovitada.

On võimalik, et ACTA tõepoolest ei nõua meilt tänaste seaduste muutmist. Kuid samas on kindel, et ACTA-ga liitumine vähendab meie võimalusi oma seaduseid tulevikus muuta — vähemalt viisil, mis tooks kaasa oma aja ära elanud autoriõiguse süsteemi asendamise infoühiskonda paremini sobivaga.

Mina ei oska täna öelda, milline see parem süsteem täpselt olema peaks. Ausalt öeldes ei usu ma, et keegi seda täna öelda oskab. Kuid ma tean, et see ei sisalda ei jääkuubikuid ega külmikumaksu.

Sõbrad!

Me seisame siin, Vabaduse väljakul, vabaduse, tuleviku ja progressi eest. Meie vastas on rahvusvahelised suurkorporatsioonid, kes on valmis oma iganenud ärimudelite säilitamiseks võitlema viimase veretilgani. Ja isegi kui me täna võidame ning Eesti ja Euroopa jätavad ACTA-ga liitumata, ei ole me võitnud mitte sõda, vaid kõigest ühe lahingu. Sest meie vastased tulevad jälle ja jälle ja jälle. Kuni viimase veretilgani.

Aga me ei ole üksi. Meiega koos seisavad täna tuhanded inimesed Tartus, Stockholmis, Berliinis ja kümnetes teistes linnades üle kogu Euroopa ja mujalgi. Ja meie selja taga on ajalugu, mis on korduvalt näidanud, et ükski võim ega ükski seadus ei suuda lõputult vastu seista teaduse, tehnoloogia ja kultuuri arengule.

Ükskord me võidame niikuinii!

Meie reliikvia on infovabadus!