The truth is out there
— Chris Carter, The X-Files

Mis ühendab Andrus Veerpalu dopinguskandaali Savisaare kirikuraha, Estonia uppumise, WTT kaksiktornide hävingu, Roswelli intsidendi ja teiste sarnaste juhtumitega? Sõltumata sellest, kas Suusaliidu teadlastel ja advokaatidel õnnestub Andrusele esitatud süüdistused kummutada või mitte, ei kustu süttinud kahtlused lõplikult mitte kunagi.

Tõde on kusagil olemas — aga kus ja milline?

Selles juhtumis on vähemalt kolm erinevat tõde: objektiivne, subjektiivne ja juriidiline.

Objektiivne tõde sisaldub vastuses küsimusele, kas Andruse organism sisaldas 29. jaanuaril keelatud aineid või mitte. Kahjuks ei ole seda võimalik kunagi teada saada. Ükski aine, mis sportlase organismis loomulikult tekib, ei ole keelatud — ning kuni eksisteerib võimalus, et Andruse keha tootis kasvuhormooni ise ilma, et seda oleks talle sisse söödetud või süstitud, jääb eksisteerima ka võimalus, et Andrus oli puhas. Aga ükskõik kui mitu uut katset Andrusega tehakse ning sõltumata sellest, millised nende katsete tulemused on, ei ole kunagi võimalik täiesti täpselt taastada Andruse organismi seisundit saatusliku 29. jaanuari treeningu järel. Seega jääb objektiivne tõde nii WADA, Suusaliidu, ajakirjanduse, avalikkuse kui Andruse enda eest varjatuks vähemalt niikauaks, kuni inimkonna käsutuses ei ole tehnoloogiat, mis võimaldaks ajas tagasi reisida ning Andruse kehast vahetult pärast 29. jaanuari trenni täiendavaid proove võtta.

Juriidiline tõde sisaldub vastuses küsimusele, kas Andrus on keelatud ainete tarvitamises süüdi või mitte. Kui kehtivate reeglitega määratud kohtunikud leiavad ka pärast kõigi nendesamade reeglitega ette nähtud vaidlustamis- ja edasikaebamisvõimaluste ärakasutamist, et 29. jaanuaril võetud proovide tulemuseks jääb “positiivne”, on Veerpalu süüdi, vastasel juhul süütu. Seejuures ei ole oluline, kas juriidiline tõde vastab objektiivsele või mitte. Oluline on vaid see, kas süü on nõuetekohaselt tõendatud.

Subjektiivseid tõdesid on omakorda nii palju, kui palju on asjasse ühel või teisel viisil puutuvaid subjekte. Andruse subjektiivne tõde sõltub sellest, kas ta oma teada oli dopingut tarvitanud või mitte. Andruse arstide ja toitlustusspetsialistide tõde sõltub sellest, kas nad oma teada olid Andrusele dopingut manustanud või mitte. Ja nende kõrval on spordiametnike ja -ajakirjanike ning Andruse konkurentide, meeskonnakaaslaste, fännide ja sugulaste subjektiivsed tõed. Kui Andruse subjektiivne tõde langes objektiivsega kokku, siis ta kas rääkis tõtt või valetas. Kui tema subjektiivne tõde erines objektiivsest, siis ta eksis — kusjuures ta võis eksida nii oma arvates tõtt rääkides kui oma arvates valetades.

Milline on tõde juhul, kui Andruse arstid olid talle oma arvates kasvuhormooni süstinud ilma Andrust sellest teavitamata, kuid süstitud preparaat oli praak ega sisaldanudki keelatud kasvuhormooni?

Kuidas peab Andrus edasi elama, kui juriidiline tõde on “puhas”, aga tema enda subjektiivne tõde on “must”? Aga siis, kui juriidiline tõde on “must”, aga ta enda subjektiivne tõde “puhas”?

Ja kas ajakirjanikud tegid õigesti, tuues neile teatavaks saanud kahtlustused avalikkuse ette? Aga kas ajakirjanikud tegid õigesti, tuues avalikkuse ette neile teatavaks saanud kahtlustused selle kohta, et Edgar Savisaar on Vene luurega seotud isikutelt oma juhitava erakonna jaoks raha küsinud?

Ma ei tea. Aga ma olen veendunud, et ühte ja ainust ja absoluutset tõde ei ole olemas.

Just what is truth? I cannot tell
— Metallica, …and Justice for All