Mul pole vist ühtedelgi varasematel valimistel olnud nii raske otsustada, kellele oma hääl anda. Peaaegu nii, nagu sõber Kristjan ütles: “Kõikidel eelmistel valimistel ma olin kellegi poolt. Praegused valimised taanduvad sellele, kelle vastu ma kõige vähem olen.”

Valijakompassist polnud kõige vähematki abi. Esiteks jäi kõigi erakondade arvutuslik sobivus vahemikku 68-71%, mis on peaaegu et statistilise vea piires. Teiseks soovitas Kompass mulle kristlikke demokraate. No halloo? Mina peaksin jeesumeid valima? Tänan, ei! Brittide Political Compass andis mulle natuke mu enda jaoks usutavama tulemuse, platseerides mind enam-vähem vasakliberaalse kasti keskele.

Aga valima peab, sest kuigi valimata jätmine on puhttehniliselt ka valik, on see minu jaoks vastuvõetamatu valik. “Kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga”, nagu ütles Jaak Prints Ühtse Eesti suurkogul. Ja ma olen alati olnud seda meelt, et “kaige paremb on oma persegä sittuda” — nõme on lasta end teistel mingisse jamasse lohistada ja siis pärast halada.

Niisiis: võtame nimekirjad ette ja hakkame otsast harvendama.

Oktoobris sai osa harvendustööst juba ära tehtud, nii et Keskerakond, Vene Erakond Eestis ja Eestimaa Rahvaliit olid juba enne valimiste väljakuulutamist mängust väljas (nende osas pole midagi muutunud).

Eesti Iseseisvuspartei? Veidrikud, kes ajavad taga Mongoolia stiilis sõltumatust (Mongoolia on teadupärast maailma kõige sõltumatum riik, sest neist ei sõltu absoluutselt mitte midagi).

Isamaa ja Res Publica Liit oli juba oktoobris mängust väljas, aga nüüd suutsid nad oma “valimislepingu” pakkumisega vindi igaks juhuks veel paar ringi üle keerata. Kuna ma ei usu, et nad on nii lollid, et seda ise tõsiseltvõetavaks pakkumuseks pidada, siis jääb üle vaid võimalus, et tegemist on pahauskse, teadlikult eksitava reklaamiga.

Eesti Kristlikud Demokraadid? Kui keegi tahab vabal ajal täies töökorras lennukitest välja hüpata või seina külge naelutatud puuslikke kummardada, lasku käia. Aga riik hoidke, palun, säärastest eralõbudest heaga lahus.

Siiani oli lugu lihtne. Alles on jäänud kolm erakonda ja üksikkandidaadid. Viimaste osas ma olen juba varem öelnud, et ma nendesse eriti ei usu — kuigi ka üks on võitlusväljal sõdur, tundub mulle siiski, et üksi võib küll võita lahingu, aga mitte sõja.

Ning paratamatult jääb küsimus müügi- (sest mis see valimiskampaania tegemine ikka muud on kui müük) ja haldussuutlikusest. Tõsi ta on, et ühelgi üksikkandidaadil ei ole võimalust osta endale lehepinda ja eetriaega suurerakondadega võrreldavas mahus. Aga, kurat küll, miks te ei kasuta internetti ja sotsiaalvõrkusid? Facebookis on 300 tuhat eestimaalast. Minu ringkonnas (nr 4, Harju- ja Raplamaa) pürgivad Riigikokku 6 üksikkandidaati: Priit Tammeraid (235 sõpra, viide kodulehele olemas, mõttetu sein), Leo Kunnas (837 sõpra, infoleht avalikkusele suletud, viide kodukale puudub, seinal aktiivselt ei osale), Aare Siir (116 sõpra, tühi profiil, mõttetu sein), Siiri Sisask (FB-s lehena (page), mitte kasutajana; lehel 22 fänni; viide kodukale hea tahtmise korral leitav, seinal suhtleb), Ege Hirv (638 sõpra, viide kodukale olemas, seinal suhtleb aktiivselt), ja Koit Luus (FB profiil puudub, koduleht ilmselt samuti).

Ma oleksin valmis Kunnast valima — mees on selgete ja mulle meelepäraste põhimõtetega ning kindlasti mitte loll, aga mul on tõeliselt kahju, et ta ei ole suutnud (või tahtnud) korralikku e-kampaaniatki teha. Ja ma olen valmis võtma selle riski, et minu hääl saab tema Riigikogust väljajäämisel otsustavaks, aga ma tahan valida kedagi, kellelt järgneva nelja aasta jooksul valijana aru pärida.

“Karvased ja sulelised” ehk Eestimaa Rohelised ja Vabad Kodanikud. Iseenesest tore katse süsteemile süsteemi enda vahenditega ära teha, aga… erakonna siseheitlused on olnud pea samast klassist Rahvaliidu omadega ja millegipärast kipub mulle seda seltskonda vaadates meenuma lause, et eesmärk pühitseb abinõu, kusjuures eesmärgiks on siinkohal mõistagi Riigikokku pääsemine. Mulle tundub, et karvased võtsid sulelised kampa, et valimiskünnisest üle saada, ja sulelised olid sellega nõus, et mõned neist ka sisse pääseksid. Ja ma tõepoolest ei tea, kas see on parem või halvem kui uue erakonna tegemine (Res Publicat ja äraostmatuid mäletate?) või üksikkandidaadina üritamine (meie praegune valimissüsteem neid ju teadupärast pehmelt öeldes eriti ei soosi). Aga midagi siin haiseb, ja mulle see hais ei meeldi.

Järele on jäänud kaks nimekirja – sotsid ja Reformierakond. Kummalgi on piisavalt pikk “pink”, et nad suudaksid ka üksinda valitsuse moodustamisega hakkama saada. Kummagi programmis on palju mõistlikke mõtteid ja mõned säärased, mis mulle õigupoolest meele järele ei ole. Kummaski erakonnas on juhtivail positsioonidel piisavalt palju ausaid ja arukaid tegelasi. Ja kumbki erakond on teinud “pumba juurde” pääsemiseks või seal püsimiseks poliitilisi diile, mis on mind pannud neid maapõhja kiruma.

Agu Uudelepp soovitas igal valijal endalt küsida, “kas tema meelest on hakkama saamine eelkõige igaühe enda vastutus, või peab riik pigem rikkamatelt võtma ja vaesematele andma.” Ma olen üldiselt seda meelt, et näljasele inimesele tuleks anda õng, mitte kala. Aga mida teha nendega, kes on näljast nii nõrgad, et ei jaksa õnge hoida? Ning kas ja kui, siis kuidas ohjeldada küla ettevõtlikuimat kalurit, kes on maja panti pannud, laenu võtnud ja selle eest ostetud suure võrgu jõkke tõmmanud, jättes õngemehed “kuivale”?

Mis parata, oravate maailmavaade tundub mulle natuke liiga ühekülgne olevat. Tõsi ta on, et kui edukate söögilaud läheks veel rikkalikumaks, pudeneks sealt ka kehvematele tänasega võrreldes mõnevõrra paremaid palu. Aga ma kaldun arvama, et aritmeetiliste keskmiste kõrval tuleb senisest rohkem rääkida mediaanidest. Ja kuigi mulle kõik nende mõtted ei meeldi, valisin ma seekord sotsiaaldemokraadid.

Minu hääle sai ringkonna esinumber, Urve Palo.