Ma olen päris mitmetel viimatistel valimistel leidnud end iseendalt küsimas, et keda kuradit mul üldse valida on. Lõppude lõpuks olen ikkagi mingi vähemalt talutava tulemuseni jõudnud (hääletussedeli sodimine või Allar Jõksi ema kombel kellegi sellise poolt hääletamine, kes niikuinii ei võida, ei ole minu jaoks talutav tulemus).

Üldiselt on mõttekäik olnud järgmine:

Kesikud — välistatud, seal on m*nnid eesotsas ja lollid taga. Tõsi, eesotsas on päris nutikad m*nnid, aga ikkagi m*nnid.

Rahvaliit — põhimõtteliselt sama seis, mis kesikutega, ainult et eesotsa m*nnid on ka lollid.

Venelased — unustage ära! Täpselt samamoodi nagu ma keelduksin põhimõtteliselt hääletamast naiste, homode, langevarjurite või muude “vähemuste” parteide poolt. Kui ma tahan süüa, huvitab mind see, mida kokk köögis teha oskab, mitte tema rahvuslik kuuluvus, seksuaalne orientatsioon või usulised eelistused. Kui ma tahan riigi või KOV valitsemise teenust osta, siis huvitavad mind kandidaatide programmilised seisukohad ja nende elluviimise eeldatav võimekus. NB! Ma ei välista oma hääle andmist venelasele, naisele, homole või langevarjurile, aga kui ma seda teen, siis põhjusel, et ta on minu arvates minu jaoks parem poliitik kui eesti heteromehest maarott. Pealegi on need vene parteid kibedasti ametis üksteisele ärategemisega. Tsaupakaa.

Kuningriiklased ja muud kinomehed — nagu ma juba ütlesin, Jõksi ema lähenemine mind ei rahulda. Järgmine, palun.

Res Publica — kui nad kunagi aadetega peale lendasid, said nad isegi mu hääle. Aga peagi selgus, et aadete jutt oli mõeldud vaid minusuguste lollide püüdmiseks. M*nnid.

Isamaa — kristlased, kurat. Need laseks lõbumajad ja kasiinod ka sisse õnnistada, kui saaks, värsketest kaitseväelastest ja koolimaja uuest uksest rääkimata. Mul pole usu vastu midagi, aga, kurat, hoidke see riigist lahus. Ei kannata valida.

IRL — kristlikud m*nnid (selgitusi vaata eestpoolt).

Rohelised — kuigi teoorias võiks ma rohelise maailmavaatega isegi nõustuda, jätkub meie omadel sisekiskluste kõrvalt jaksu vaid üheainsa teema pressimiseks (EER on tuuleenergeetikutele nagu Sinn Féin IRA-le). Kui nad peaksid parlamendis enamuse saama, on kõigis muudes valdkondades häda majas, sest poiste pink on lihtsalt masendavalt lühike. Ei kvalifitseeru.

Reform — kuigi ma olen omal ajal korduvalt nende poolt hääletanud ja kuigi seal karbis on päris kirkaid kriite, jõudsin mingil hetkel arusaamisele, et hüüdlause “valid Reformi, saad Savisaare” ei olegi vaid hüüdlause. Raske südamega (sest lisaks kirgastele kriitidele on nende platvormis läbi aastate palju mõistlikku leidunud ning, kurat, ma olen nende poolt ka päris mitmetel valimistel hääletanud) pidin panema diagnoosiks “Valelikud m*nnid”.

Mõõdukad — jäle nimi. Mõõdukus samastub keskpärasusega ja keskpärasus imeb vilinal. Kui miski pole väärt 110% tegemist, pole see üldse tegemist väärt. Poliitikat tuleb teha mõistuse ja kirega. Mõõdukuses pole kirge. Ei kvalifitseerunud. Õnneks nimetasid nad end millalgi ümber ja omandasid minu jaoks tiba selgema identiteedi. Vt altpoolt.

Sotsid — nad pole just peadpööritavalt edukad olnud ja aeg-ajalt kipub nende vanker natuke logisema ja tundub, et sangas ei ole ka alati just kõige kindlama käe, selgema sõna ja teravama silmaga taadid, aga nende pink on piisavalt pikk, et mitte roheliste ämbrisse astuda, ja kirkaid kriite on nende karbis ikka päris mitut värvi, ja reformarite lausliberaalsuse kõrval on sotsiaalse dimensiooni arvestamine mu meelest siiski vajalik asi ning suuremaid valetamisi ja varastamisi ja vassimisi ka ei tule eriti meelde. Ok, tehtud.

No ja siis tuli Pihl, ajas oksad laiali ja lubas rohelise koletisega seitse sõjakoledust teha. Mis edasi sai, teab igaüks. Raisk, need on ka m*nnid! Häda ja ikaldus! Keda kuradit ma nüüd valin, ah?

Siis tuli NO99 oma Ühtse Eesti projektiga. Ja tuleb tunnistada, et kui Jõks alternatiivse esimehekandidaadina lavale tuli, siis ma korraks tõesti arvasin, et Tarandil oli õigus, kui ta ütles, et nüüd on perses. Õnneks oli korraldajatel nii palju oidu ja mune, et nad ei lasknud Saku Suurhalli kogunenud 7000-pealisel massil järjekordset protestierakonda moodustama hakata, sest see oleks Res Publica omaaegse ämbri põhjast kolinal läbi lennanud.

Nüüd on Sotsidel Mikser sangas ning kui peaks täide minema Daniel Vaariku soov, et Eesti ei saaks endale neljandat Keskerakonda, siis mulle tundub, et meil on lootust. Vähemalt minul endal on lootust järgmistel valimistel kellegi poolt hääletada.

Huvide lahtiütlus: ma ei kuulu ega ole kuulunud ühegi poliitilise organisatsiooni ridadesse, kui mitte arvestada oktoobrilaste organisatsiooni ning Tallinna 1. Keskkoolis moodustatud Rahvarinde algatusrühma, mis aga kuidagi vaikselt ära vajus. Mind meelitati pisut enne Res Publica erakonnaks saamist sellega liituma, kuid ma otsustasin sõltumatuks jääda.

P.S. Mu meelest ei ole Eesti poliitilise maastiku häda põhjus mitte selles, et meil on täbarad parteid, vaid halvas valimissüsteemis. Aga sellest olen ma juba varem kirjutanud. Ma olen veendunud, et igas erakonnas on tarku, ausaid ja tublisid inimesi. Kuna aga süsteem on olnud selline, et ma hääletan isiku poolt, aga mu hääl läheb tegelikult nimekirjale, siis pean ma valijana hindama mitte kandidaate, vaid erakondi. Sad but true.