Lühidalt: Käisin nädalavahetusel Mohnil, tegin mõlemad sukeldumised — laupäeval õpetliku ja pühapäeval rahuliku.

Õpetlik: Mohni sein -29,2 m / +1 °C / 25 min. Õhukulu ~25 SLPM.

Olime neljakesi — AOWD sügavsukeldumist vajavad A ja M, neid juhendav DM ja mina. Hiljem saadud lisainfo: A oli AOWD kursuse juba läbinud, aga plastik alles saamata; M jaoks oli reaalselt tegemist kolmanda sügavsukeldumisega.

Varustust kokku pannes avastasin, et mu 15 L balloonis oli vaid õhku 150 baari. DM pakkus, et vahetame balloonid ära, aga et minu õhukulu oli AOWD poiste omast niikuinii väiksem ning 12×200 ja 15×150 vahe vaid 150 L pinnaõhku, jätsin asja sinnapaika.

Kuna poistel oli vaja sügava kirjasaamiseks -18,5 m kätte saada, leppisime kokku, et laskume rahulikult -20 meetrini ja kui kõik on OK, liigume mõõdukal sammul edasi kuni -30-ni. Ja kuna DM pidi neil mõlemal silma peal hoidma, otsustasime paarideks jagunemise asemel ühe nelikuna sukelduda. Kuna kellelgi peale minu kompuutrit ei olnud, leppis DM poistega kokku, et turvapeatus tehakse sekundeid lugedes ning mind kasutatakse lihtsalt kontrolliks.

Plaan kokku lepitud, ronisime vette (+14 °C) varustust selga panema. A jändas natuke oma inflaatoriga — vest täitus küll, aga tavapärasest veidi visamalt — ja M pusserdas maskiga, mis kogu aeg uduseks kippus minema. Kamad seljas, kontrollisime üksteist veelkord üle ja läksime alla.

Laskumine oli rahulik. -10 m sügavusel lõppes supp ära; vesi läks järsult külmaks, aga see-eest hästi selgeks: 3-meetrisest nähtavusest sai hoobilt vähemalt 5. Panime A-ga oma pisikesed lambid põlema (M ja DM olid lambivabad) ning jätkasime laskumist. -20 m sügavusel peatusime korraks, pidasime pisut nõu ja otsustasime edasi minna. -25 meetril leidsime hulga merikilke, vahtisime natuke neid ja läksime veel pisut sügavamale. Maksimumiks jäi -29,2 m ja miinimumtemperatuuriks +1 °C.

Otsustasime üles tagasi minna. M ja DM hakkasid üsna nobedasti tõusma, mina otse nende järel. A jäi natuke allapoole (tuleb tunnistada, et ta inflaatorijama mulle tol momendil ei meenunudki). Mõne hetke pärast hakkas meie tõusukiirus mulle kahtlasena tunduma. Pilk kompuutrile ütles, et kahtlustel oli alust — tõusime lubatust oluliselt kiiremini.

Tõmbasin ruttu käsipidurit, sain 8 m sügavusel hoo maha ja läksin kiirelt -14 meetrile tagasi. A oli endiselt minust allpool ja tundus, et ta eriti ei tõusnudki. Siis tuli DM alla tagasi, võttis A käe otsa ja hakkas teda ülespoole tassima. Haarasin A teisest küünarnukist, lasin oma vesti sisse pisut õhku juurde ja nii me tasapisi tõusime. Umbes 7 m sügavusel lasin ta lahti, kuid ei jõudnud oma vesti piisavalt kiiresti tühjendada ning lendasin pinnale välja.

Vest tühjaks, kops tühjaks, kiirelt alla tagasi. Ja siis kaotasin orientatsiooni. Hetkeks polnud mul õrna aimugi, mis pidi ma selle roheka supi sees olen. Hingamine hakkas närviliseks muutuma ja edasine oli nagu õpikus — peatu, hinga, mõtle, tegutse. Kontrollpilk manomeetrile: ~80 bar. Õhku küll, pole hullu. Ujuvus neutraalseks. Korras, -7 m, ei tõuse ega vaju. Nii, kuidas orientatsioon paika saada? Õige, mullid lähevad ju otse üles. Selge, olen 30° vasakule kreenis. Keerasin end otseks. Ok, minuga on korras.

Nüüd oli vaja DM ja A üles leida. Tegin oma vertikaaltelje ümber rahulikult väikse tiiru ning seal nad olidki. Tõusime -5 meetrini ja ootasime ära kõigepealt mu Suunto poolt määratud “karistusminutid” ja siis veel tavalise turvapeatuse. Pinnale, tinad-vestid paati, ise kaldale. Seal selgus, et M-il oli regu puhuma hakanud ning seepärast tal ülestulekuga nii kiire hakkaski.

12 minutit ilusat sukeldumist, 7 minutit hämmingut ja rapsimist ning 6 minutit turvapeatust.

Õhtul oli aega asja üle järele mõelda. Mis ma siis valesti tegin?

• Leppisin DM ettepanekuga nelikuna alla minna. Oleksime ikkagi pidanud paarid kokku leppima. Praegu tekkis olukord, kus kahel sõbral oli mingi jama ning ma ei suutnud välja raalida, kes kellega tegelema peaks.
• Järgnesin tõusu alustades pimesi DM-ile, seades ohtu iseenda ja jättes potentsiaalselt ohtu neljanda, minust vähem kogenud kaaslase. Oleksin pidanud esmalt veenduma, et ka A tõusma hakkab ning seejärel oma tõusukiirust jälgima ja kontrollima.

Samas võisin väga rahule jääda sellega, kuidas ma lahendasin orientatsioonikaotuse probleemi. Ja noh, sukeldumise esimesed 12 minutit olid ka väga ilusad ja mõnusad, ning pärast võis öelda, et день прошел jne.

Kokkuvõttes on siit kõrva taha panna kaks õpetussõna. Esiteks ei tohi kunagi kellegi teise peale pimesi lootma jääda. Ka kõigi mõeldavate instruktoripagunitega tegelast võib tabada lämmastikulaks või mõni muu ikaldus ning oma nahka ei tasu mõistliku põhjuseta turule viia. Ja teiseks — mul on juba piisavalt kogemust selleks, et iseendaga enam-vähem rahuldavalt toime tulla ning usutavasti saan ka ühe kaaslase eest hoolitsemisega hakkama, aga praegu ületas erinevate jamade kogum minu kandevõime.

Rahulik: Rasma vrakk -9,3 m / +14 °C / 45 min. Õhukulu ~20 SLPM

Läksime A-ga kahekesi. Vesi oli soe, põhi madal ja vrakk huvipakkuv. Nähtavust sõltuvalt kohast 3–5 meetrit. Nägime ära nii ankru kui 5-meetrise läbimõõduga sõukruvid. Õhku oleks jätkunud kauemakski ja külm ei kippunud ka naha vahele, aga kokku oli lepitud 45 minutit ja nii me välja tulimegi. Lisaks plaanitud vaatamisväärsustele märkasime ka üht pirakat emakala.

Ainus pisike probleem oli allaminekul. Ma ei viitsi pinnal inflaatori-deflaatoriga jamada, vaid lasen tavaliselt vesti tühjendusventiilist ühe matsuga tühjaks. Kuna põhi oli madalal, läksin ühe lauluga alla välja ja hakkasin seal ujuvust sättima, aga ei midagi — niipea kui inflaatorit vajutasin, hakkasin kohe mullide häält kuulma. Hetkeks stopp, pilk üles, täidan… asi selge, ventiil lahti. Loksutasin siis ventiili päästikut natuke, proovisin uuesti: korras. Ilmselt oli päästiku nöör kuhugi vahele kinni jäänud. Selle jändamisega raiskasin ~20 baari ära, aga pinnale jõudes oli mu 12-liitrises balloonis ikkagi veel 90 baari sees.

Hea mõnus rahulik sukeldumine oli. Ja 2-kohalise temperatuuriga vees kannatab 7+7 millimeetriga igatahes päris pikalt mõnuleda 🙂