Eesti Päevalehel on ka oma tööportaal (hyppelaud.ee). Omanike arvates on tegemist “parima ja soodsaima tööbörsiga internetis”, kus on hetkel 202 kuulutust. Kui palju neil tööotsijast kasutajaid on, portaali pidajad ei avalda.

hyppelaud.ee

Esilehe keskosas troonivad kolm suurt ja selgelt tähistatud otsingukasti, mis on pealkirjastatud “Tööotsija”, “Tööandja” ja “Koolitused”. Sellega aga kiidusõnad lõpevadki, kuna ülejäänu on mingit jama täis. “Jama” all pean silmas (1) lehe ülaservas olevaid kontsernisiseseid viitasid, (2) põhibloki paremas servas troonivaid EPL uudiseid (kas nad tõepoolest tahavad, et inimesed nende portaalist jalga laseksid?) (3) totter “nädala küsimus” lehe vasakus servas, (4) reklaamibanner jama nr 1 all ja (5) terve veerutäis vilkuvat-virvendavat reklaami ekraani paremas servas. Jama nr 5 on nii suur, et 1024×768 punktise lahutusvõimega ekraanile see leht laiustpidi ära ei mahu.

Klõpsan tööotsija kastis linki “Tööpakkumised”. Esimene reaktsioon on “misMÕTTES?”, kuna ühtki pakkumist silma ei hakka. Siis saan aru, et valdkondade nimekirja nägemiseks pean kasutama hiire kerimisnuppu või “PgDn” klahvi. No kurat, mehed, kas te ikka üldse ei taha, et ma teie portaalis tööd otsiksin?

Klõpsan “infotehnoloogia” valdkonna lahti. Uudisteblokk ronib servapidi pakkumiste nimekirja peale. Öäkk. Viiest tööpakkujast tean nimepidi ainult kahte ja neistki on üks Varumeesteenindus. Püüan pakkumisi tööpakkujate järgi sirvida. Tuttavaid nimesid ei tule siingi just teab kui sageli ette. Tundub, et need ettevõtjad, kellel on raha, et parema teenuse eest maksta, otsivad töötajaid mujalt.

Ok, proovime kasutajakonto teha ja sisse logida. Sissejuhatuseks pean valima, kas tahan registreeruda tööotsija, tööandja või koolitajana. Tööotsija muidugi. Siis valin kasutajanime ja parooli, sisestan oma meiliaadressi (ei pea töötav olema) ja määran kindlaks, kas mu CV peaks olema nähtav kõigile tööandjatele või ainult neile, kelle juurde ma kandideerida otsustan. Seejärel klõps nupule “Edasi”, mis viib mind järgmise alajaotise juurde. Hyppelaua CV koostamine käibki alajaotiste vahel edasi-tagasi liikudes; viimases jaotises leidub ka nupp valmistehtud CV lisamiseks baasi. Jaotised on “isikuandmed”, “kontaktandmed”, “haridus ja töö” ning “muu info”.

Kontaktandmete lehelt ei saa lahkuda enne, kui sisestatud on kas telefon või mobiiltelefon (samas ei ole kumbki neist tähistatud kohustusliku väljana). Aadress on nõutav, aga võib sisaldada täielikku jama. Valides piirkonnaks “Välismaa”, avastan, et tohin elada vaid 14 riigis, mille hulka kuuluvad Eesti ja Jaapan, aga ei kuulu Norra ja Prantsusmaa. Hmm.

Töökogemuse osas küsitakse vaid tööandjate nimesid ja tööülesannete või vastutusvaldkonna vabas vormis kirjeldust. Mingeid rippmenüüsid ei kasutata. Keeleoskusi saab sisestada nii palju kui tahtmist on. Nii kõnes kui kirjas on tasemevalikud “väga hea,” “hea”, “vähene” ja “määramata”.

CV-de üles- ja allalaadimisvõimalust silma ei hakanud, mõistlikku printimisvõimalust ka mitte.

Kokkuvõte

Suurtest mõttetuim. Hämmastavalt viletsa kasutajaliidesega harmoneerub heade tööpakkumiste peaaegu täielik puudumine.

Ekspress Grupp, palun pange see pommiauk kinni. Teil on ju juba EkspressJob olemas. Või kui te ei taha EkspressJob-i Hyppelaua tööpakkumistega “risustada”, siis positsioneerige asi selgelt ja avalikult Eesti suurima odavtööjõuportaalina.

Vt ka: Tööportaalide tuleproov