Täna sain ma teada, mida tähendab Hirm. Mitte ebakindlus ega ärevus ega ehmatus, vaid selline hirm, mis haarab sinust kinni ja on sinu ümber ja sinu sees ja mis tahab sinust välja suruda kõik ülejäänu ja sind tervenisti endale saada ja millest jagu saamiseks tuleb kokku võtta kõik oma jõuvarud. Hirm suure tähega.

Oma AOWD kursuse 3. sukeldumisel kavatsesin külastada vrakki Christine. Kuna oli alust arvata, et all on kottpime, pakkus instruktor Anx välja, et see võiks saada arvesse võetud öösukeldumisena (mõistagi mitte specialty, vaid kogemuse mõttes, ja sedagi vaid sügavas-pimedas osas, mitte pinnal); paremate valgusolude puhuks oli olemas alternatiivne plaan, mis keskendus vraki uurimisele. Minuga pundis olid instruktor Rannar ja AOWD-õpilane Marko. Panime varustuse kokku ja tegime korraliku plaani — kuidas laskume, millise marsruudiga vraki üle vaatame ja mida me siis teeme, kui õhku üle peaks jääma. Käemärgid jms käisime mõistagi samuti üle. Et vraki peal pidi olema poi, ei oleks selle leidmisega tohtinud mingeid probleeme olla.

Enne paati minekut selgus, et hapnik oli maha jäänud. Otsustasime siiski all ära käia. Poi juurde jõudes leidsime eest veepolitsei kaatri, mille meeskond oli peaaegu et valmis poid veest välja sikutama, kuid meie paadivanem selgitas, mis ja miks ning politseipaat läks oma teed.

Varustus selga, paarikontroll, seljatagune klaar, vette, poiköis kätte, alla. Nähtavus oli pehmelt öeldes nadi — vesi oli mingit hõljumit täis. Umbes 10 meetri peal möödus meie kolmik ühest enne meid laskumist alustanud sukeldujast, kel paistis kõrvade tasakaalustamisega raskusi olevat. 15 meetril tundsin vett veidi jahenevat. Kõik oli kena, jätkasime laskumist. Nähtavus oli jätkuvalt halb, kuid nüüd hakkas tasapisi ka pimedaks kiskuma. 18 meetril panin lambi põlema ja laskusin edasi.

5 minutiga olime jõudnud 24 meetri sügavusele. Rannar oli minust veidi ees- ja allpool; tema pea oli umbes mu puusa kõrgusel. Mu lambi valgus peegeldus tagasi Rannari ballooni küljes olnud helkurilt, kuid ta lestasid ma enam ei näinud. Läbi sogase vee paistsid ähmaselt mu sukeldumiskaaslaste lampide valgusvihud.

Äkki, ilma igasuguse hoiatuseta, tabas mind mõte, et kui peaksin köiest lahti laskma, ei pruugi ma seda enam leida, ning et sama kergesti võin silmist kaotada ka oma kaaslased. Ja siis tuli Hirm.

Peatusin. Hingasin. Üritasin rahuneda. Aga ei, pulss oli laes ja õhku imesin ma nagu mingi pump. Vehkisin lambiga vasakule-paremale, andmaks Rannarile märku, et mul on probleem. Hetk hiljem oligi instruktor platsis, kollane varuots minu näo suunas sirutatud. Näitasin talle kätega, et õhuga on mul kõik OK ja muu varustusega samuti, aga et probleem on mu peas ning et ma tahan üles. Rannar küsis, kas olen valmis üksi tõusma. Vastasin eitavalt ja palusin tal minuga kaasa tulla.

Ma teadsin, et mul on õhku küll ja veel. Ma teadsin, et ma ei tohi köiest lahti lasta, et ma pean oma tõusukiiruse kontrolli all hoidma ning et ma pean tegema 6-3 meetri vahel kolmeminutilise turvapeatuse.

Aga ma teadsin samas, et mul on ilge hirm ning et kui kasvõi üks asi peaks veel persse minema, siis on olemas reaalne oht, et saabub paanika. Ja ma olen algajatele langevarjuritele miljon korda seletanud, et hirm on OK, aga paanika on eluohtlik.

Ma kartsin omaenda hirmu. Ja sellepärast palusingi ma Rannarit, et ta minuga koos üles tuleks. Kusjuures ma jõudsin mõelda ka selle peale, et see tähendab ilmselt ka Markole sukeldumise poolelijätmist — või siis oma instruktorist ilmajäämist, aga ma teadsin ka seda, et allajääjate hulgas on veel üks instruktor, ning jätsin Marko personaalküsimuse Rannari otsustada.

Poiköit mööda tõustes oli mu peas täpselt neli mõtet — mure/süütunne Marko pärast, köis, tõusukiirus, dekopeatus. Hoidsin Rannariga silmsidet ja kontrollisin tavalisest märksa sagedamini oma õhurõhku, kuna teadsin, et lõõtsutan nagu meeletu.

5 meetrile jõudes tundsin, et olen juba peaaegu et valmis Rannarile ütlema, et saan oma turvapeatuse üksi tehtud ja pinnale tõustud, kuid jätsin selle sinnapaika. Pinnale jõudnud, selgitasin Rannarile — nüüd juba sõnadega — kiirelt, mis juhtus, ja tänasin teda mind saatmast. Kuulnud, et saan edasi ise hakkama, läks Rannar alla tagasi.

Pärast helistasin Anxile ja rääkisin talle kõik ära. Anx arvas, et mul on vedanud, et sellise kogemuse nii varakult kätte sain, ja et ma tegutsesin ülimalt õigesti, kuna ei hakanud vee all oma hirmu maha salates kangelast mängima. Marko pärast muretsemise diagnoosis Anx instruktori “kutsehaigusena” ning lisas, et kui ma ükskord Rescue kursusele tulen, on tal mulle üht koma teist olulist õpetada. Kusjuures see “kui” kõlas “siis, kui”, mitte “juhul, kui”.

Christine jäi seekord nägemata, aga üks on kindel — tänane oli raudselt mu senise karjääri kõige põnevam sukeldumine. Ja Bene Gesseriti hirmuvastane litaania tuleb endale pähe õppida 😉