Üks asi on siis nüüd tehtud. Eile sain kätte diplomi, mille kohaselt Tartu Ülikool tunnistab, et ma olen täitnud õigusteaduskonna õigusteaduse magistriõppe õppekava täies mahus ja et mulle on antud õigusteaduse magistri kraad.

Juba magistriõppesse astudes teadsin, et sisuliselt ei tähenda see kraad just eriti palju — 2006. aastal saadud bakalaureusekraadi teenisin välja Bologna-eelse 4-aastase õppekava alusel, mis tähendab, et tegemist oli magistrikraadiga võrdsustatud kvalifikatsiooniga. Tõsi, kuni eilseni ei tohtinud ma oma nime järele kirjutada MA, vaid ikka ainult BA.

Nii et egotripp? Jah ja ei. Peamine põhjus, miks ma oma juuraõpinguid magistriastmes jätkata otsustasin, oli see, et ma ei olnud oma suurepäraseks hinnatud bakalaureusetööga ise tegelikult päris rahul. Magistritöös uurisin sama teemat edasi ning julgen väita, et “Bologna magistri” kohta on siin teadust tehtud täiesti piisavalt. Usun, et töö kummastki peatükist oleks võimalik välja arendada doktoritöö — aga ma ei kavatse seda uskumust vähemalt lähemas tulevikus katseliselt kontrollima hakata.

Keda huvitab, võib nii BA kui MA tööd leida aadressilt isiklik.info/cc.

Kuna takkajärgitarkus on täppisteadus, esitan siinkohal ka mõned tagasivaated oma kokku ligi kaheksa aastat kestnud juuraõpingutele.

• Kui keegi tahab Eestis kvaliteetset akadeemilist õigusharidust omandada, siis ega tal peale TÜ õigusteaduskonna (Tartu) ja TÜ Õigusinstituudi (Tallinn) suurt muid valikuid ei ole. Õppejõudude nimekiri on parim, mis Eestist saada on, sisaldades mitte ainult teoreetikuid, vaid ka kõrgkvalifikatsiooniga tunnustatud praktikuid.
• Organisatsiooniliselt on — vähemalt avatud ülikoolis — Tallinn Tartust mäekõrguselt üle. Õigusinstituudis saadeti kõik õppekorralduslikud teated asjaomaste kursuste meililistidesse; vajaliku info mitteteadmises sai üliõpilane süüdistada vaid iseennast. Tartus aga näib siiani valitsevat arvamus, et kui mingi teave on nööpnõelaga teaduskonna teadetetahvlile kinnitatud, on ülikool oma teavitamiskohustuse täitnud.
• Vorminõuete täitmise nõudmine on õigusteaduskonnas iseenesest arusaadav — ei loeta ju tehingutki sõlmituks, kui see ei ole vormistatud seaduses ettenähtud viisil. Aga 21. sajandi Eesti Vabariigis ei tohi kelleltki nõuda, et ta peab endale täitmiseks kohustuslikke juhiseid (nt Sootaki vormistamis- ja viitamisreeglite brošüüri) oma raha eest ostma või nendega mõne tolmuse raamatukogu hardas vaikuses tutvuma. Sedalaadi materjal peaks olema õigusteaduskonna kodulehelt igaühele alati kättesaadav.
• Avatud ülikoolis õppides jäi mulle aeg-ajalt mulje, et alma mater on ennekõike huvitatud minu rahast, mitte akadeemilisest karjäärist. Juhtus, et ühel semestril ei olnud mul mitte ühtegi mõistlikku ainet võtta (sest olin bakalaureuseõppest aineid üle kandnud ja muu sel semestril pakutav jäi minu akadeemilisest huvisfäärist väljapoole). Kuni õppeteenustasu arve maksetähtaja lõpuni ei tundnud ülikool mu vastu vähimatki huvi — ning ka tähtaja lõppedes ei küsitud minult, miks ma ei ole end ühelegi õppeainele registreerinud.

Aga muidu oli tore. Päriselt ka. Õppimine on huvitav.