6. jaanuaril kommenteeris Edgar Savisaar oma ajaveebis Mart Laari 4. jaanuari blogipostitust, kasutades oma kirjatüki illustreerimiseks Mihkel Maripuu fotot. Laari nime märkis Savisaar oma postituses ära, Maripuu oma mitte.

7. jaanuaril võttis teema üles Eesti Päevaleht Online, kus toimetaja Tuuli Aug vahendas fotopanga Scanpix juhi Art Soonetsi kinnitust, mille kohaselt tema firma ei ole seda fotot Savisaarele müünud, ning kirjutas, et Savisaare blogis ei ole ühegi pildi juures autorit märgitud.

EPL Online’ile järgnesid peagi Postimees Online ja Delfi, paar päeva hiljem jõudsid sündmuskohale ka Reporteri uudistehagijad.

Art Soonets olevat lubanud asja politseisse anda.

Täna õhtul seisis Savisaare skandaalse postituse lõpus kiri: “Pilt pärineb lehelt: http://www.postimees.ee/280307/esileht/olulised_teemad/riigikogu_2007/252285_foto.php“. Autori nime seal ei olnud. Seega on alust kahtlustada, et Edgar on rikkunud Mihkel Maripuu õigust autorsusele (autoriõiguse seaduse § 12 lg 1 p 1).

Savisaare postitust lähemalt uurides selgub, et pilti serveeritakse Keskerakonna serverist (http://www.keskerakond.ee/savisaar/wp-content/uploads/image/ansip%20ja%20laar.jpg), kus ka Edgari blogi ise asub. Juhul, kui Savisaar pildi kasutusõigusi legaalselt ei omandanud, on ta rikkunud foto autori varaliste õiguste valdaja õigust teose reprodutseerimisele ja teose üldusele kättesaadavaks tegemisele (AutÕS § 13 lg 1 p-d 1 ja 9¹). AutÕS § 18 lg 1 lubab füüsilisel isikul õiguspäraselt avaldatud teost isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerida ja tõlkida, kui selline tegevus ei taotle ärilisi eesmärke. Pildi reprodutseerimise saaks Edgar ehk osavate juristide abiga õiguspäraseks rääkida (“poliitilised eesmärgid ei ole ärilised ja tegemist on minu isikliku blogiga, mis siis, et see asub minu juhitava erakonna serveris”), aga selle üldusele suunamist § 18 lg 1 ikkagi ei õigusta.

Karistusseadustiku § 63 lg 1 näeb ette, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Nii AutÕS § 81³ lg 1 kui § 81⁴ lg 1 näevad — vastavalt autori isiklike ja varaliste õiguste rikkumise eest — ette kuni 300 trahviühiku (18 000 krooni) suuruse rahatrahvi.

Edgar Savisaar on ilge piraat. Tehtud!

Lõpp hea, kõik hea? Tegelt ei.

OÜ Scanpix Baltics elektrooniliste toodete kasutamise üldtingimustes sisaldub säte, mis kohustab kasutajat lisama pildi juurde selle omaniku ja agentuuri nime. Savisaare postituse lõpus pildi allikana viidatud Postimehe artikli pildiallkirjas aga pole Scanpixi mainitud.

Ma ei ole Scanpixi ja Postimehe vahelist lepingut näinud. Seetõttu on täiesti võimalik, et Scanpix on andnud Postimehele üldtingimustest kõrvalekalduva õiguse agentuuri pildiallkirjades mitte mainida. Aga: kust kurat pidi Edgar sellisel juhul teada saama, et peab pildi kasutusõiguse saamiseks Scanpixi poole pöörduma?

See selleks. Postimehelt ja/või Maripuult oleks ta ikkagi pidanud luba küsima, nii et nii või teisiti on Edgar hirmus mereröövel. EdgARRRRR!

Aga miks ma sellest üldse kirjutan?

Ennekõike seepärast, et Edgari kaasus on hea näide nendest protsessidest, mis meie üha enam võrgustuvas ühiskonnas aset leiavad. Kui järjest suurem osa ühiskonnast osaleb teoste loomises, töötlemises ja levitamises, tuleks ehk tõsiselt päevakorda võtta ajale paratamatult jalgu jääva autoriõiguse regulatsiooni reformimine.

Loomulikult on Etsi kallal hea kraaksuda — va ninasarvik on ju teada-tuntud kaabakas ja närukael, kes nüüd kohe oma teenitud palga peab saama — aga visaku esimene kivi see, kes on ise patuta.

P.S. Toomas ja Marit Hinnosaar postitasid täna artikli “Mida peaks blogijad teadma autoriõigusest“, kus muude kasulike ja praktiliste näpunäidete hulgas leidub ka soovitus kasutada Creative Commons litsentse ja nende alusel jagatavaid teoseid.