Aasta tagasi panin (juba neljandat korda) kirja oma uusaastasoovid, et hiljem oleks hea vaadata, kuidas läinud on.

Kodurindel annan aastale hindeks B (väga hea); maja seinu ei paista küll veel kusagilt, katusest rääkimata, aga kroonuveskid jahvatavad aeglaselt ja selle vastu ei saa. Poiss tunneb pea kõiki tähti ja numbreid, aga sõnade kokkulugemise nõksu pole ta veel käppa saanud. Aga teadmine, et mul on niivõrd lahe perekond, on ikka ülikõva: minu kodu on tõepoolest minu kindlus(tunde allikas). Ja nagu kevadine Hiina-reis kinnitas, kannatab selle seltskonnaga ikka luurele minna küll 🙂

Tööaasta hinne jääb kuhugi C (hea) ja D (rahuldav) vahele. Kuigi aasta algul sai tehtud päris häid plaane ning aasta lõpus leidsid aset mitmed olulised muudatused mu meelest väga õiges suunas, tähendas “kestev ajutisus” minu jaoks liiga palju halba stressi.

Kooliaasta hindeks jääb — hoolimata tõsiasjast, et auditoorne õppetöö on nüüd selja taga — E (nõrk). Kevadsemestril olin akadeemilisel puhkusel, sest mitte ühtegi mõistlikku ainet ei olnud Tartu Ülikoolil mulle pakkuda; sügisel sain konkurentsiõigusest ma kaks viimast ainepunkti kätte ja nüüd on jäänud magistritöö kirjutada ja kaitsta.

Langevarjuaasta oli A (suurepärane). Kaks uut Eesti rekordit vabalangemise kujundi suuruses (14way on kinnitatud, 17way ootab ikka veel Soome kohtunike konsensust), rohkem hüppeid kui kahel (või isegi kolmel?) eelnenud aastal kokku ja lõpuks kutse järgmisel aastal üht uut tiimi filmima hakata.

Aasta üldhindeks jääb B (väga hea).

2009. aastal soovin:

• pere- ja kodurindel:
  • et kogu pere oleks terve ja rõõmus ning et teeksime kõik koos palju vahvaid asju;
  • et maja valmis saaks;
• töörindel:
  • et saaksin tulemuslikult tegeleda huvitavate ja oluliste asjadega;
  • et oskaksin oma lahinguid paremini valida ning naasta väljavalitud lahinguist kilbiga, mitte kilbil;
• kooli-, langevarju- ja muudel rinnetel:
  • kaitsta õigusteaduste magistrikraad;
  • saavutada koos tiimiga tulemusi, millega ise rahule võime jääda.