Pärast Ateenast naasmist ei suutnud ma tervet ööpäevagi kodumaal püsida. Laupäeva pärastlõunal viis Nordic Jet Line katamaraan mind koos Tuukri ja CV’ga Soome lahe põhjakaldale, kus meid juba ootasid Tiku ja Taku (ehk siis Turo ja Tero), et pühapäeva hommikul Vesivehmaale sõita, et rahvusvaheline FS4-meeskond Whadever üksteist ka taevas tundma saaks õppida.

Kaameramehena jäin tiimi tööga üldiselt rahule. Nad püsivad päris kenasti ühes kohas paigal, selmet keerutada või mööda taevast ringi sõita, ning nende kukkumiskiirus — 200 pluss-miinus paar km/h — jääb ilusti minu “mugavuspiirkonna” keskele. Võttes arvesse, et see nelik ei olnud varem ühtegi hüpet koos teinud, võib julgesti väita, et potentsiaali on. Tiim soovitas mul ka omaenda piire katsetada, mistõttu teisel hüppel neile tibake liiga lähedale ronisin ning läbi õhuaugu Terole selga kukkusin. Ainuke asi, mis mulle esialgu pisut segaseks jäi, oli Tuukri exit count’i äratundmine, aga küllap ma sellegi selgeks õpin. Viiendal hüppel oli ajastus juba enam-vähem.

Aga vaadake ise.