Keda lennufirmad ja -marsruudid ei huvita, lugegu ainult eelmist postitust 🙂

airBaltic (BT) lend TLL-RIX-ATH tähendas meeldivalt lühikest ümberistumisaega Riias, kuid BT Boeing 737-500 turistiklassi istmed tunduvad olema veel lühemate vahedega paigutatud kui Estonian Airi (OV) samasuguses lennukis. Plusspoolelt tuleb välja tuua asjaolu, et 3 euro eest annavad lätlased pooleliitrise purgitäie päris viisakat õlut.

SAS Group’i kuuluv Blue1 (KF) lennul ATH-HEL oli sõiduriistaks “kole vorstlennuk” MD-90. Istusin umbes tiiva kohal, nii et mootorimüra eriti ei häirinud. Kuigi ma pole SASi vorstidega ammu lennanud, tundus, et KF istmed olid pisut mugavamad. Ateenas anti mulle ID-kaardi ettenäitamisel vähem kui 2 minutiga pardakaart ja selgitati, et Helsinkis pean enne jätkulendu uue check-ini tegema, kuna nemad seal ei saa OV pardakaarte väljastada.

OV pardakaarti ei suutnud mulle anda ka Helsinki transit check-in. Kaardi pidin saama väravast. Et väljumiseni oli veel umbes neli tundi, ei olnud väravat muidugi välja kuulutatud, miska seadsin sammud äriklassi ootesaali (aitäh, Eurobonus Gold!), kus lisaks aja parajakstegemisele sain ära peetud ka ühe väga vajaliku konverentskõne.

Tegu oli ühtlasi ka minu uute Plantronics .Audio 480 kõrvaklappide esimese välitestiga, mille tulemused võib kokku võtta lakooniliselt: “wow!”. Pisut pikemalt — klappide helikvaliteet ja välismüra summutusefekt on viimase peal ning ka kõrvas istuvad nad nagu valatud. See viimane pole ka ime, arvestades, et neil on kaasas 4 erinevat sorti otsikut.

Lõpuks tuli aeg sammud väravasse seada, kust mulle pikema jututa pardakaart väljastati ning mind ja veel 7 reisijat bussiga OV Saab 340 juurde sõidutati. Aparaadi vaieldamatuks puuduseks on pehmelt öeldes sümboolsete mõõtmetega käsipagasiriiulid. Konkreetsel HEL-TLL lennul aga kogesin oma senise lennuajaloo üht ilusamat turvaprotseduuride kirjeldust või õigemini küll kirjeldajat 😉