19. augusti õhtul asus Tallinnas M/S Romantika pardale viis autotäit langevarjureid, kelle eesmärk oli Rootsimaa taevas suuri tegusid teha.

20. augustil võttis meid Gryttjomis vastu peaaegu inimtühi lennuväli, mille mururajast oli nädalapikkuse vihmasaju tagajärjel saanud maandumiskõlbmatu mudamülgas. Heiskasime Eesti hümni saatel rahvuslipu ning hakkasime otsima alternatiivseid hüppekohti, kus oleks a) vihmakindel, st kõvakattega, stardirada, b) piisavalt suur, st rohkem kui 10-kohaline, lennuk, c) võimalus alustada hüppetegevust enne nädalavahetuse saabumist ning d) soovitavalt võimalus tasuta või mõõduka papi eest lennuväljal või selle vahetus läheduses ööbida.

Enamik Gryttjomist mõistlikus kauguses asuvaist langevarjuklubidest, kelle asjapulkadega meil ühendust õnnestus saada, ei vastanud nõuetele. Göteborgist teatati, et nende lennuvälja ümbruse elanikkonda häirib visuaalne reostus, mistõttu nad saavad nädalavahetusel teha vaid 8 tõusu päevas. See-eest oli neil järjekorras 120 tandemit. Västeråsis oli olemas 15-kohaline Cessna 208 Caravan SE-LZY, betoonrada, kütus ja isegi ööbimisvõimalus, aga nende piloot oli kusagil kaugel ega teadnud, kas ta järgmiseks päevaks tagasi jõuab.

Meeleolu oli must, ent mitte lootusetu (lootus sureb teadagi viimasena). Tuju tõstmiseks õpetasime Axi vedrujalgadel kõndima (pilt) ning tegime ühe Tierpi linnakeses kebabi- ja pizzaäri pidava türklase õnnelikuks (pilt). Lõpuks tuli Västeråsist rõõmusõnum: piloot on hommikuks kohal ning keegi tuleb õhtul klubist läbi ja teeb meile ukse lahti. Võtsime lipu maha ja asusime teele.

Västeråsi klubisse jõudsime veidi enne võtmeomanikku ning pugesime esialgu klubimaja varikatuste alla vihmavarju (pilt). Lippu heisata ei õnnestunud, kuna kohalikul lipumastil puudus nöör. Varsti pärast tuppapääsemist saime nautida Villemi ja Tikka poolt küpsetatud (pilt) hõrku seenerooga ning end seejärel magama keerata.

21. augustil saabus piloot ja muud asjapulgad, kes meie paberid üle vaatasid, meile hüppekontod avasid ja raha vastu võtsid. Kahjuks saabusid koos nendega ka mitmekihilised pilved. Jagasime seltskonna pooleks ja käisime mõned korrad üleval (üks kord tuldi ka lennukiga alla, sest auk, mis tõusu ajal lennuvälja kohale jõudma oleks pidanud, otsustas hoopis ära kaduda). Elu üksluisuse üle me õnneks kurta ei saanud — pilvedest tingitud ilmapausid vaheldusid vihmast tingitud ilmapausidega, kuid eriti teravate silmadega meteoroloogid suutsid siiski siit-sealt siniseid auke leida. Kohalikelt õnnestus välja ajada ka paarkümmend meetrit luubinööri, lipuvarras korda teha ja sinimustvalge masti tõmmata. Järgmiseks päevaks pidi hea ilm kohale tulema, nii et äratus plaaniti juba kella seitsmeks.

22. augusti hommikul olime sunnitud tõdema, et Rootsi meteoroloogia ja hüdroloogia instituudis töötavad amatöörid, sest pilved polnud kuhugi kadunud. Tõsi, augud olid mõnevõrra suuremad. Tegime veel hulga treeninghüppeid ning panime kokku nimekirja tippsportlastest, kes 14-way rekordit üritama läksid.

Kujund tuli kokku esimesel katsel umbes 2,5 kilomeetri kõrgusel. 10 sekundit hiljem läksime laiali ja veel kümnekonna sekundi pärast võis kaameramees Villem varju all rahulolevalt “yeah!” röögatada. Rekord oli tehtud.

Ühtlasi oli aga ammendatud kohaliku klubi lennukiressurss. Selgus, et esialgu nädalavahetuseks loodetud teine Caravan jääb ikkagi tulemata, mistõttu me asusime taas läbirääkimistesse Stockholmi klubi tegelastega, kes olid vihjanud võimalusele, et nende Twin Otter SE-GEE nädalavahetuseks Gryttjomist Gävlesse komandeeritakse. Selgus, et nii sünnibki. Ütlesime Västeråsi rahvale aitäh ja head aega, andsime sängid ja sauna kohalike valdusesse tagasi, võtsime lipu maha ning sõitsime Gryttjomi ööbima. Tähistamiseni eriti ei jõudnudki, kuna kõik olid puruväsinud.

23. augusti hommikul oli äratus kell seitse ning tund hiljem alustasime sõitu Gävlesse. Nagu juba tavaks saanud, tõmbasime siingi lipu masti, näitasime paberid ette, kandsime raha hüppekontodele ja panime end tõusule kirja. Kuna lennukisse mahtus 22 hüppajat, tegime kohe 21-way plaani ja hakkasime kõmmutama. Sooritused läksid järjest paremaks ja paremaks, kuid päeva lõpuks pidime siiski tunnistama, et oleme lati liiga kõrgele seadnud. “Kui mitte keegi ei oleks munanud, oleks meil rekord juba tehtud,” teatas ürituse peakorraldaja ehk maailmadirektor Tuuker päeva viimase tõusu järel, mispeale ülejäänutel avanes võimalus teda sarjata selle eest, et ta oma geniaalse soovitusega varem välja ei taibanud tulla. Lipp maha ning Gryttjomisse sauna ja magama.

Nüüd jaksasime juba natuke tähistada ka. Panda, kelle lennuoskus pidevalt, kuid siiski pisut liiga aeglaselt arenes, kurtis Tuukrile oma rasket saatust (pilt), Ekstremist ja Rink tähistasid meie sportlikke saavutusi väikese valsiga (pilt), tüdrukud tegid pesuhüppe peaproovi (mälupilt) ning intensiivse internatsionaalse sotsialiseerumise käigus sai Käba uue nime — Kebab Tallrik.

Saunas pandi paika ka järgmise päeva plaan. Kuna pidime laevale jõudma, saime arvestada vaid kolme tõusuga ning otsustasime teha kõigepealt 17-way ja selle õnnestumisel üritada 20-way kokku saada.

24. augusti varahommikul pakkisime asjad, sõitsime Gävlesse, heiskasime lipu ja saatsime 17-way üles. Kambas olid lisaks eelmise rekordi teinutele kõik need, kelle 14-wayst väljajäämise põhjuseks polnud puudulikud lennuoskused, vaid ebapiisav kohtade arv Caravanis. Pärast maandumist oli kõige populaarsem küsimus “Noh, kas tegime ära?” ja üldlevinud vastus “Kurat, ei tea, peab videost vaatama.”

Selgus, et tegime küll ning et Villem sai selle ka purki. Au ja kiitus talle!

Päeva lõpuks proovisime veel kaks korda 20-way kokku ajada, kuid viimasel hüppel jäi üksainuke kontakt võtmata. Siiski võisime rahule jääda nii tulemuse — kaks uut Eesti rekordit — kui inimeste lennuoskuse paranemisega. Lipp maha, varjud kotti ja Stockholmi.

25. augusti hommikul tervitas M/S Romantika pardalt mahatulnud tippsportlasi juba Eestimaa pilvine taevas.