Laupäev, 19. aprill. Tallinn-Stockholm

Pakkisime oma kohvrid kokku, keerasime koduukse lukku ja seadsime sammud Tallinna Reisisadamasse, et alustada oma Suure Reisi esimest etappi — merereisi Rootsi.

Romantika oli nagu Tallinki laevad ikka. Ei laevale ega pardateenindajatele ei olnud suurt midagi ette heita; Peeter Karl oli suurest pallimerest siiralt vaimustatud. Ainus asi, mille üle endiselt viriseda võib, oli rootsi laud. Millegipärast olen ma kõigi teiste firmade suurtel laevadel alati saanud märksa värskemaid ja maitsvamaid roogasid ning kuidagi on kõigil peale Tallinki õnnestunud ka karastavad ja kergemad joovastavad joogid buffee-pileti hinna sisse ära mahutada.

Pühapäev, 20. aprill. Stockholm-Peking

Hommikusöök söödud, pakkis Peeter Karl oma kajutisse laialitõstetud mänguasjad täitsa iseseisvalt oma väiksesse seljakotti kokku ning meie väike reisiseltskond asutas end Rootsi pealinnaga tutvuma.

Kõigepealt selgus, et linnapääsuks on sularaha vaja, kuna piletiautomaadid tunnustasid ainult Rootsi pankade kaarte. Sularahaautomaat sülitas viiesajase pikema jututa välja, aga sellele vaatasid bussijuhid millegipärast viltu ning ei sadama piletikassades ega lähiümbruse kohvikutes ei leidunud varasel hommikutunnil piisavalt vahetusraha. Olime juba peaaegu taksot võtmas, kui saabus buss, mille juht oli Eesti pursuide teenindamiseks piisavalt jõukas.

Kotid-kohvrid Centralstationeni pakihoidu ära pandud, võtsime nõuks poisile näidata, kus Rootsi Kunn elab. Ilm oli jahe, kuid päikseline ning Peeter Karli isekõndimistahtmist ja -energiat vaadates meenus mulle äkki, et ühe vajaliku asja olime ikkagi koju unustanud. Lapse jalutuskäru nimelt. Pidasime Alice’iga pisut sõjanõu ning jõudsime järeldusele, et vajaduse tekkides saame kindlasti Hiinast mingi sajakroonise kärukäki soetada, mis umbes nädal aega vastu peab; tagasi Eestisse pole seda ju vaja vedama hakata. Etterutates võib öelda, et käru me ostma ei hakanudki, kuna poiss jaksas iga päev 4-5 tunnised matkad meiega kaasa teha. Käru oleks me pidanud tassima pidevalt, Peeter Karli aga ainult siis, kui tal jõud otsa lõppes.

Üks kunnikodu ja mõned jäätised hiljem võtsime oma kohvrid, istusime rongi ja sõitsime Arlandasse. Check-in ja turvakontroll läbitud, seadsime end SAS’i lounge’is mõnusasti sisse (Eurobonus Gold kaardi omanik võib oma pere ootesaali kaasa võtta); Peeter Karl sisustas oma aega peamiselt sellega, et vahtis suurest aknast välja ja käis meile aeg-ajalt rääkimas, mis värvi lennuk just maandus või mitu lennukit parasjagu lendu läks.

Natuke pärast üheksat õhtul (Rootsi aja järgi) pakkisime oma elamise jälle kokku ja siirdusime lennukisse. SAS lendab pikemaid otsi üsna uute Airbusidega (330 ja 340); isegi tavalises turistiklassis on igal reisijal oma pisike privaatne telekas ning kuidagimoodi on ka minu mõõtu mehel võimalik endale enam-vähem mugavat tukkumist võimaldav asend leida. Scandinavian’i pardateenindajad ei paku küll teab mis silmarõõmu (kui teil just vanaema-fetišit ei ole), aga teevad oma tööd professionaalselt ja sõbralikult. Kõige pisemad reisijad said aja paremaks sisustamiseks ka pehme mänguasja ja kleepsuraamatu ja mingil hetkel serveeriti neile ka topsitäis jäätist. Räme täiskasvanute diskrimineerimine, kas pole?

Õhtusöök (mis oli lennukilobi kohta täiesti viisakas) serveeritud ja nõud koristatud, keerati salongivalgustus väiksemaks ja suurem osa reisijatest lahkus ära unemaale.

Esmaspäev, 21. aprill. Hotell ja kohtumine hiina köögiga

Ööuni magatud, saime veel korra süüa ning kohaliku keskpäeva paiku (ehk siis Eesti aja järgi umbes kell 7 hommikul) maandusime Peking Capital International Airport’is, kus meie lennuk suundus kõige uuema terminali juurde. Ma ei tea, millised need vanemad terminalid seestpoolt välja nägid, aga paistab, et hiinlased on võtnud tõsiselt nõuks olümpiamängude külalistele muljet avaldada. Terminal oli ruumikas, õhurikas ja ilus. Valgustatud purskkaevud ja puha.

Piirikontroll pikema jututa läbitud, jätsime seljataha rea tüütuid tegelasi, kes terminali sees ja ees meile oma taksoteenuseid pakkuda üritasid, ning suundusime ametlikku taksopeatusesse. Kogenud maailmarändurite soovitustele tuginedes olin hotelli nime ja aadressi hiina keeles paberile trükkinud; ilmnes, et see oli päris hea plaan, kuna taksojuhi (ja nagu hiljem selgus, valdava enamuse taksojuhtide) inglise keele oskus piirdus väljenditega “Hello” ja “I no speak english”. Muide, mingil arusaamatul põhjusel kandis meie hotell — Zao Yuan Ju Bin Guan — kõikvõimalikes ingliskeelsetes broneerimiskanalites nime Beijing Hutong Inn, mis tõenäoliselt isegi ingliskeelt oskavale taksojuhile suurt midagi öelnud ei oleks.

Ma teadsin, et Zao Yuan Ju asub hutongides. Ma teadsin teoreetiliselt, misasjad need hutongid on. Aga väike üllatusmoment saabus ikkagi, kui taksojuht oma auto Jiu Gulou tänaval Zhangwang Hutongi sildi juures seisma jättis ning käte-jalgadega selgitas, et siit tuleb meil jala edasi minna. Nojah, hutongi tänav oli umbes täpselt ühe auto pluss ühe jalgratta laiune ja pealegi meile mittesobivas suunas ühesuunaline. Viimased sadakond meetrit kõnnitud, jõudsime hotelli, kus meid sõbralikult vastu võeti ja oma ajutisse koju juhatati.

Suurusega tuba just ei hiilanud, aga kõik vajalik oli olemas. Üks kahene ja üks ühene voodi, duširuum-peldik ja telekas, mis lisaks hulgale hiinakeelsetele ka paari ingliskeelset kanalit näitas. Etteruttavalt tuleb tunnistada, et õhtuti vaatasime peamiselt mingit ingliskeelset filmikanalit ja hommikuti China Education TV dokumentaalfilme Hiina loodusest. Ah jaa, mandri-Hiinas ei soovitata üldiselt kraanivett juua; hotelli poolt oli meile tervituseks kolm pooleliitrist pudelivett juba valmis pandud.

Enne edasiste seikluste juurde asumist otsustasid suured rändurid pisut pikutada, Peeter Karl aga pakkis oma kaasavõetud mänguasjad (ja lennukist saadud tiigrikutsika) lahti ja sättis vaid temale teadaoleva loogika kohaselt mööda tuba laiali.

Õhtul võtsime ette väikese jalutuskäigu ümber meile lähima järve ning otsisime seejärel natuke kehakinnitust. Järveäärsed peenemat sorti söögikohad ära põlanud, astusime sisse asutusse, mille interjöör meenutas natuke mõne nõukogudeaegse jõukama kolhoosi või sovhoosi sööklat. Silmatorkavaimad erinevused seisnesid selles, et pliidid olid ehitatud iga söögilaua sisse ning et ruumi ühes otsas oli hiiglama pirakas akvaarium, kus õhtueine kandidaadid rõõmsasti ringi ujusid.

Personal oskas inglise keelt vaid veidi paremini kui mina hiina keelt, aga õnneks mul kaasas TEA kirjastuse välja antud Berlitzi hiina keele vestmik ning meile toodi ka kakskeelne menüü. Otsustasime, et kohe esimesel õhtul väga suuri kulinaarseid riske ei võta, ja tellisime mingisuguse krevetiroa. Selgus, et elusad krevetid olid otsa saanud, aga me leppisime ka värskete (külmutatud ja värskelt üles sulatatud) elukatega. Igaks juhuks tellisime Peetri jaoks ka makarone (tegelikult küll nuudleid, aga jõmm on kindlal veendumusel, et kõik sedasorti asjad on makaronid ja jutt sealtmaalt). Kõrvale võtsime rohelist teed, poisile mingit mahlajooki ja mulle loomulikult Tsing Tao õlut. Mahlateema on Hiinas suht keeruline, sest nad ei armasta eriti pakkuda korralikke täismahlasid, vaid kõikvõimalikke piima, sojapiima ja kuratteabmillega segatud lurre. Kontsept, et mahla võiks klaasiga osta, on neile võõras; mõnedes söögikohtades ostsime seepärast liitrise pakiga õunamahla.

Igatahes toodi lauale midagi poti ja wok-panni vahepealset, litsuti selle põhja kanamuna suurune käntsakas rasvainet, külvati selle peale kiht köögivilju, kiht küüslauku (Pekingi kandis on küüslauk üldse väga laialt pruugitav toiduaine), umbes kilone kotitäis krevette (kellest kõige nirumad isendid olid umbes 8 cm pikad) ja peotäis mingit maitserohelist, kallati kõik üle punase ploomirasvaga, tõsteti pliidile ja pandi küdema. Üsna pea hakkasid krevetid roosakaks tõmbuma ning ülimalt isuäratavat lõhna välja ajama. Mõne aja pärast keerati kuumus väiksemaks ja anti meile mõista, et on saabunud aeg sööma asuda.

NÄMM NÄMM NÄMM. Kuradima hea oli. Õlu oli ka täitsa joodav, aga sai poole söömise pealt otsa. Õnneks toodi mulle kiiresti uus. Peeter Karl leiutas meetodi, kuidas makarone pulkadega süüa: pulgad tuleb väikese vahega makakate sisse püsti lüüa, neid natuke aega üksteise ümber keerutada ja siis pulgad ühte rusikasse kokku suruda. Seejärel saab makarone süüa samamoodi nagu pulgajäätist.

Arve oli kokku umbes 80 kohalikku ehk 120 eesti raha ja natuke sööki jäi järele kah. Mitte sellepärast, et ei maitsenud, vaid sellepärast, et ei mahtunud.

Teisipäev, 22. aprill. Jing Shan’i park ja Keelatud Linn

Suurem osa Pekingi ajaloolistest vaatamisväärsustest on moel või teisel seotud erinevate keisritega, kes on neid ehitada lasknud ja/või neis elanud. Nii ka Jing Shan’i park, mille keskel olev (ja mitte just väike) küngas on tehtud sellest pinnasest, mis Keelatud Linna ümbritsenud vallikraavi kaevamisel üle jäi.

Parkidega on Pekingis üleüldse päris hästi. Neid on seal palju, nad on üsna suured ja väga heas korras ning kohalikud armastavad seal jalutamas, laulmas, tantsimas ja mängimas käia. Ja kuna parasjagu oli kevad, tegeles suurem osa floorast õitsemisega, mis oli silmale kaunis vaadata.

Kohalikud — ja neid oli seal nagu putru — aga leidsid, et nende pidevat tähelepanu väärib hoopis üks väike, valge naha ja suurte silmadega poiss, kellele neil oli vaja iga natukese aja tagant pai teha, ise hiina keeles “mei le, mei le” (oi kui nunnu) kilgates. Peeter Karlil, kes üldiselt tähelepanu keskpunktis olemisega harjunud on, sai sellest igatahes üpris kiiresti kõrini. Õhtul hotelli tagasi jõudnud, õpetasin poisile ühe väga olulise hiinakeelse väljendi: “zou kai” (mine ära). Järgmistel päevadel selgus, et sellest oli kasu: kui järjekordne tädi (või onu), paikäsi ees õieli, Peetrile lähenes, röögatas poiss “zou kai!”, mispeale hiinlane jäi hetkeks juhmi näoga seisma ja poiss sai kärmelt jalga lasta.

Jing Shan’i künkatipust avanes kena vaade Keelatud Linnale, mille tagant paistis ka Muna ehk Pekingi uus ooperiteater. Keelatud Linn oli (üllatus, eksju?) keisrite eluase, kuhu tavalistel inimestel asja ei olnud. Esimees Mao tahtis selle pärast Taevase Rahu Värava (Tian An Men) väljaku valmisehitamist kokku lükata ning mingeid rahvavabariigi võimsust ja hiilgust näitavaid asju täis ehitada, aga õnneks sai raha otsa ning siis leidis partei, et lossikompleks tuleb hoopis kultuurimälestisena kaitse alla võtta ja jõudumööda restaureerida. Kompleks ise on umbes ruutkilomeetri suurune, nii et tulihingelised ajaloo- ja arhitektuurihuvilised võivad seal ilma igavust kartmata päevade viisi toimetada.

Arhitektuurist niipalju, et hiina uskumuse kohaselt ei saa pahad vaimud end kõverate servade peale istutada ning seepärast ongi sealkandis “hiinapäraseid” katuseid ehitada. Et asi veel kindlam oleks, pannakse katuse nurkadesse mingid elukad istuma; mida rohkem elukaid, seda kõvem kaitse kurjade vaimude eest. Keelatud Linn oli sääraseid katuseid mõistagi täis, aga kui vaadata värskemaid ehitisi, siis on neilegi tihtilugu kas “vana kooli” katus peale või vähemasti “vana kooli” katusega värav ette ehitatud.

Keelatud Linnast lõunasse jääb juba mainitud maailma kõige suurem linnaväljak, mida Esimees Mao valvsalt jälgib, kuid mida me läbi jalutama ei hakanud. Seadsime sammud hoopis hotelli poole tagasi, et teha hiline lõunauinak ja siis õhtut sööma minna.

Pekingi liiklus tundub esmapilgul täiesti hullumeelne olema. 18 miljoni elanikuga linnas on 2 miljonit autot (sh 100 000 taksot, mida on rohkem kui üheski teises pealinnas) ja 12 miljonit jalgratast. Jalgratastest on märkimisväärne osa omakorda varustatud elektrilise abimootoriga. Suunatulesid kasutab suurem osa autojuhtidest ilmselt põhimõttel “ainult siis, kui ilma enam kuidagi ei saa”. Näiteks tagasipööre neljarealisel teel üle pideva keskjoone ei vaja ilmtingimata üldse suunatule näitamist. Samas on selles kaoses täiesti olemas mingi süsteem ja loogika, millest ma umbes kolmanda päeva õhtuks aru hakkasin saama. Üldine põhimõte paistab olema selles, et teistele liikluses siga ei mängita.

Kui linnasüdant kontsentriliste ringidena ümbritsevad kiirteed kõrvale jätta, on suurem osa ristmikest väga lihtsad — ühetasandilised ja ilma eraldatud peale- ja mahasõiduradadeta. Ristmik, kuhu neljast küljest siseneb 4 sõidurada, võib vabalt olla varustatud lihtsa, ilma suunanoolteta fooriga. Vasakpoolsetelt radadelt vasakule pöörata soovijad sõidavad ristmikul lihtsalt vastassuunavööndisse, ootavad vastutulijate voo lõpu ära, ja sõidavad seejärel ristuvale teele välja. Ei midagi keerulist, eks?

Mida ja kus me seekord sõime, ma ei mäleta. Aga maitsev, toitev ja soodne oli seegi.

Kolmapäev, 23. aprill. Loomaaed ja Hua Jia Ji Yuan

Kuna Peeter Karlile oli lubatud, et ta näeb Suurel Reisil pandakaru, võtsime takso ja sõitsime loomaaeda. Taksondusest niipalju, et taksofirmasid on Pekingis omajagu, aga hinnad on kõigil ühesugused — 10 jüaanine miinimumtasu sisaldab esimest kolme sõidukilomeetrit, sealt edasi lisab iga kilomeeter arvele 2 jüaani. Kes kroonides arvutada armastab, võib kõik hinnad pooleteisega korrutada. Ja tundub, et sealkandi taksojuhid ei ole veel “tellimata linnaekskursioonide” korraldamise peale tulnud (või sattusime meie lihtsalt kogemata kombel ainult ausate sohvrite peale).

Loomaaias oli ka igavesti pirakas akvaarium, kus Peeter Karl väsimatult ühtede kalade juurest järgmiste juurde lippas. Ja elevandid ja kaelkirjakud ja sebrad ja kotkad ja paabulinnud ja kitsed, kellele võis 10 jüaani eest kapsast sööta, ja krokodillid ja luiged ja pelikanid ja veel terve hulk igatsugu erinevaid elukaid.

Õhtul läksime Hua Jia Ji Yuani nimelisse söögikohta, kus ühe turisti käsiraamatu andmetel pidavat pakutama võrdlemisi hea hinna ja kvaliteedi suhtega Pekingi parti. Koha leidsime üles, aga seal oli jubetu järjekord. Meile anti üks numbriga paberitükk, pakuti papptopsist teed ja peoga mingeid väikseid maiustusi ning paluti oodata. Osa pärast meid saabunud tegelasi sai kohe edasi (ilmselt oli neil laud reserveeritud), osa jäid meiega koos ootama. Personal karjus iga natukese aja tagant midagi hiina keeles ja siis sai jälle mingi punt sisse. Lõpuks tuldi meie juurde ja öeldi, et kui me nõustume VIP-saali minema, siis võiksime kohe sisse pääseda, aga seal on miinimumarve 150 jüaani inimese kohta. Leppisime kokku, et Peeter Karliga miinimumarve osas ei arvestata, ja istusime lauda.

Lisaks pardile sõime veel mitmeid maitsvaid ja huvitavaid asju ning jõime kolmetärnilist Great Wall punaveini, mis osutus päris hõrguks Cabernet Sauvignoniks. Kui Peeter Karl enam süüa ei viitsinud, võttis ta nõuks mööda kõrtsi ringi lippama hakata ning personal — kes tõeliste hiinlastena poisist vasikavaimustuses oli — hoidis tal silma peal. Sobis meile. Söögiarve koos veini ja jootrahaga (mida teenindajad Hiinas küll tegelikult eriti ei oota) oli ümmargune 500 jüaani.

Neljapäev, 24. aprill. Taevatempli park, tuulelohed ja krevetipallid maasikatega

Hiinas on inimesi palju ning aega ja viitsimist asjade ilusaks tegemisega tegeleda tundub neil samuti piisavalt olema. See asjandus, mille ees Alice seisab, on tehtud lilledest.

Kohalikud sisustavad oma vaba aega tihti sellega, et võtavad pillid parki kaasa ja teevad seal muusikat. Nii ka järgneval pildil — üks taat tinistab pilli (mis selle muusikariista nimi on, ma ei tea) ja teine (kes esimesega isiklikult tuttav ei paistnud olema) laulab. Mõne aja pärast läks laulnud mees oma teed ja tema asemel võttis laulu üles üks vahepeal publikuga liitunud naisterahvas.

Pargist välja tulnud, märkasime taevas hulka tuulelohesid ja otsustasime asja lähemalt uurida. Selgus, et tegemist ei ole mitte poisikeste meelelahutuse, vaid peamiselt kesk- ja vanemaealiste meeste harrastusega. Suurem osa lennutajaist olid varustatud nii umbes 20-30 cm läbimõõduga nööripoolidega, mis võimaldas neil oma lindude, lennukite ja muude asjade kujulisi tuulelohesid 50 ja enama meetri kõrgusele lähetada.

Taevas hakkas pilve kiskuma ja asi nägi välja nii, et kohe hakkab sadama. Sättisime end minekule, aga enne, kui takso saime, keerati taevaluugid lahti. Õnneks jäi kohe meie selja taha kohalik toidupood. Et meil oli niikuinii vaja oma veevarusid täiendada, astusime sisse. Muu hulgas saime ka pudelitäie sibulaveini, mille sildilt võis lugeda, et tegemist oli “kõrgtehnoloogilise tootega, milles on ühendatud punaveini ja mugulsibula tervislikud omadused, kuid millel ei ole sibula maitset”. Paar päeva hiljem, kui me pudelile päkad silma ajasime, selgus, et sibula maitset ei olnud joogil tõepoolest, aga sibulahais oli täitsa olemas.

Õhtut läksime sööma kohta, mille nime ega aadressi ma kahjuks päris täpselt ei tea. Menüü kaanel oli kirjas “Guolin Gulou Dian”, aga tänaval ei hakanud ühtki silti silma. Kui kellelgi peaks tekkima tahtmine samu maitseelamusi kogeda, siis tuleb Pekingis Jiu Gulou tänaval Zhang Wang hutongi juurest sammud põhja poole seada ning astuda sisse kolmandasse kõrtsi paremat kätt. Õige koha interjööris domineerivad kollasest riidest laudlinad.

Mina sõin teravat eeslit. Liha oli imehea, aga Pekingis tähendab “terav” midagi muud kui Tallinna või Londoni hiina restoranides. Vabas tõlkes tähendab hiina “terav” umbes “andke mulle KOHE uus õlu ja tooge igaks juhuks veel üks lauale valmis”. Järgmiseid suutäisi valides olin ettevaatlikum ja jätsin piprad sinnapaika, keskendudes ainult lihale.

Alice tellis krevetipallid maasikatega. Krevetipallid ei tähendanud sel juhul mitte mingeid krevetihakklihast tehtud frikadelle, vaid hiidkrevette, kellele kokk oli andnud käsu end enne küpsetamist kerra tõmmata. Enne serveerimist oli asjale lisatud maasikaid ja kogu kupatus maasika-mee kastmega üle valatud. Natuke rohelist ja suur lilleõis kõrvale ja… NÄMM NÄMM NÄMM.

Tuleb tunnistada, et see oli ainuke restoran peale hotelli hommikusöökla, mida me külastasime rohkem kui ühe korra. Umbes 150 raha eest said kaks suurt ja üks väike ülimaitsvalt söönuks ning seegi kord jäi kõigist meie pingutustest hoolimata osa sööki üle.

Reede, 25. aprill. Suur Hiina Müür, olümpiaküla ja siidivabrik

Esimees Mao olevat kunagi öelnud, et see, kes pole Hiina Müüril käinud, polegi õige inimene, aga see, kes on selle otsa roninud, on tõeline kangelane. Loomulikult tuli meil ka kangelase pagunid välja teenida ning nii tellisimegi hotellist bussiekskursiooni müürile. Olles nii oma reisiraamatute kui kohalikega konsulteerinud, jõudsime kiirelt arusaamisele, et kõige popimale müürilõigule (Badaling) minek ei oleks hea plaan, ja valisime populaarsuselt järgmise, Mutianyu.

Ligi tunni jooksul korjas meie pisibuss teistest hotellidest veel inimesi peale ja siis jõudsime umbes 40 minutiga müüri juurde. Üles oli võimalik ronida mööda treppi, aga kuna müüriga tutvumiseks oli meile planeeritud vaid kaks tundi, soovitas giid meil sõita köisraudteega üles ja kelguga alla. Peeter Karl arvas millegipärast tõstukis istudes, et meie sõidame praegu langevarjuga mäe otsa (puuladvad jäid ju jalge alla). Minul aga tekkis väike alateadlik hirm, et kui metall väsib ja me selle trossi pealt alla kukume, siis on perses, sest varuvarju meil ju ei ole. Õnneks oli hirm alusetu 🙂

Üks asi on raamatust lugeda, et Suur Hiina Müür on nii ja nii mitu tuhat kilomeetrit pikk, aga hoopis teine asi on oma silmaga näha, kuidas müür horisondist horisondini mööda mäeharju vonkleb. Ja mõelda, et see ehitati ajal, mil kogu vajalik materjal ja tööriistad oli vaja inimeste ja hobuste seljas üles mäkke tassida. Karm.

Loomulikult oli meil vaja välja vaadata kõige kõrgem koht müüril ja võtta nõuks sinna ronida. Peeter Karl pidas ülesmineku tee vapralt vastu, aga tagasi alla tulles pidime teda vaheldumisi süles tassima. Päris alla saime juba kelguga mööda rada, mille saksa insenerid olid Mutianyusse ehitanud.

Tagasiteel sõitsime mööda olümpiakülast, kus nägime bussiaknast nii hiigelmullidega kaetud ujulat kui Linnupesaks ristitud peastaadioni, ja väisasime üht siidivabrikut, kust kohalike pettumuseks siiski ilma sisseostudeta väljuda suutsime.

Laupäev, 26. aprill. Beihai park ja keiserlik restoran Fang Shan

Beihai ja teised Pekingi järved, mida mööda omal ajal Keelatud Linna toidu- ja muu kraamiga varustati, ei ole tegelikult looduslikud järved. Mingi keiser (keda huvitab, võib raamatutest või Vikipeediast järele uurida, milline nimelt) võttis nimelt tõsiselt südamesse asjaolu, et temal ei ole keiserlikke veekogusid, ja lasi mõned kaevata. Ja sõna “hai” ei tähenda hiina keeles mitte järve, vaid merd, nii et maastikuarhitektuuriga tegeleti siin tõeliselt keiserlikus mõõtkavas.

Üks Beihai pargi kuulsamaid vaatamisväärsusi on Üheksa Draakoni Sirm, mida tegelikult kaunistab küll mitte üheksa, vaid 20 draakonit — üheksa kummalgi küljel ja üks kummaski otsas.

Et kõhud hakkasid tühjaks minema, järgisime nooli siltidel, mis mingit söögikohta lubasid. Ja sattusime täiesti kogemata kombel Beihai keskel oleval saarekesel asuvasse restorani Fang Shan, mis kvalifitseerib ennast kui “imitation imperial” ehk siis järeletehtud keiserlik. Väidetavasti asutasid Fang Shani Hiina viimasest keisrist (kes vabariigi väljakuulutamisel mõistagi ametist — ja arvata võib, et ka peast — ilma jäi) maha jäänud kokad. Menüü (vähemalt see, mis meile anti) ei sisaldanud üksikuid roogasid, vaid mitmekäigulisi söögikordi, millest odavaimad olid seitsmekäigulised ja maksid pisut alla 200 jüaani näost ning kalleimad, ligi paarikümnekäigulised, jätsid külastaja rahakotti rohkem kui kolme tuhande jüaanise augu. Apelleerisime taas sellele, et üks meist on alles väga väike ja tellisime odavuselt teise menüü kahele, aga kolmede söögiriistadega.

Tuleb tunnistada, et Pekingi pardil ja Pekingi pardil on vahe. Kuigi Hua Jia Ji Yuanis pakutud part maitses hästi, oli see Fang Shani kokkade käte alt läbi käinud linnuga võrreldes vaid maitsetu ja vintske käkk. Ja kõigi ülejäänud asjadega oli siin sama lugu — üks hõrgutis järgnes teisele, kõik kenasti ehtsast portselanist taldrikutele sätitud.

Pühapäev, 27. aprill. Siiditurg, Long Tan’i park ja Pekingi lõbustuspark

Hommikul võtsime takso ja sõitsime Siiditurule. Põhimõtteliselt on tegemist umbes samasuguse ettevõtmisega nagu Kadaka turg Tallinnas: müüakse kõike riietest mänguasjadeni ja söögipulkadest kunstkäsitööni. Ning nii nagu Kadaka turulgi, on leti taga koha leidnud tõeline polüglottide parv. Kui me vaikides jalutasime, kutsusid müüjad meid oma kaupa proovima nii inglise kui vene keeles. Niipea kui me aga omavahel rääkima juhtusime, teatasid pilusilmad kohe “Hyvä laatu, halpa hinta”.

Kuna kõik reisiraamatud ja netist leitud õpetused kinnitasid, et Hiinas ei tohi turult ilma tingimata midagi osta, võtsime vaevaks hindade üle vaidlemist proovida ja saime kõik soovitud asjakesed kätte 40-70 protsenti odavamalt kui esialgu küsitud.

Väike eine esimeses ettejuhtunud söögikohas (jälle ootuspäraselt maitsev ja odav) ning siis võtsime kursi lõbustuspargile. Miskipärast sattusime esmalt aga hoopis Long Tan’i parki, kus saime luigepaadiga sõita (kurat! see oli hiinlaste mõõtude järgi tehtud ja mul oli pärast mitu päeva selg haige) ja kus Peeter Karl sai proovida mulli sees vee peal kulgemist.

Selle mullivärgiga juhtus korraldajatel üks äpardus kah. Nimelt suutis üks hiina jõnglane oma mulli aediku alt läbi veeretada ning siis ei saanud nad teda kuidagi tagasi toodud. Asjade käiku kaldalt jälginud pilusilmne issi väljus endast, hakkas kõigi peale karjuma ja peaga vehkima ning loomulikult läks ka tema mulli sisse aheldatud järglane närvi. Kogu mullimeeste brigaad keskendus hättasattunu abistamisele, jättes ülejäänud põngerjad tähelepanuta ning nii tuli mul köied pihku haarata ning Peeter Karl ja punt pisikesi pilusilmi kaldale sikutada ja mullidest välja lasta.

Järgmise asjana läksime lõbustusparki, kust aga kahjuks mingeid pilte ette näidata ei ole. Nimelt tegime seal vaid videosalvestusi, aga kaamera võttis nõuks salvestuse tuksi keerata.

Esmaspäev, 28. aprill. Siiditurg vol 2 ja Xiao Wang Fu

Esmaspäeval otsustas Alice veel ühe tiiru Siiditurule teha, kuna mõned hilbud olid sinna jäänud. Meie Peeter Karliga võtsime vabalt, tegime väikse lõunauinaku ja sättisime vastu õhtut emaga kokku saama. Kohtumispaik oli Rutan’i pargi põhjaväravas, mille läheduses pidi ühe meie reisiraamatu andmetel asuma ülihea restoran Xiao Wang Fu, kus kirjade järgi pakutakse Pekingi parimat sidrunikastmes kana.

Kokku me saime, aga mida kusagil ei paistnud, oli lubatud restoran. Kiikasime korraks ka pargiväravast sisse, ent ei leidnud midagi. Lootus sureb teadupärast viimasena (ja meil oli varuvariandina endiselt olemas võimalus minna tagasi oma “kodukõrtsi” krevette ja maasikaid sööma) ning nii püüdsime kinni suvalise hiina tibi, kellel palusime endale teed juhatada. Tibi inglise keelt ei osanud, aga purssis natuke vene keelt. Minul oli omalt poolt vastu pakkuda mõned hiinakeelsed küsilaused ja ette näidata ingliskeelne reisiraamat, aga lõppkokkuvõttes jõudsime siiski vestluse eesmärgis ühele meelele.

Tibil polnud kõige õrnemat ettekujutust sellest, kus Xiao Wang Fu söögikoht asuda võiks, ning ta kaasas otsingutesse veel mõned möödujad ja kohaliku ajaleheputka müüja. Tulutult. Lõpuks küsis ta veelkord meie reisiraamatut vaadata, leidis sealt kõrtsi telefoninumbri, võttis oma telefoni, helistas, rääkis natuke (jutust oli niipalju aru saada, et ta rääkis, kus me oleme ja sai vastu mingeid navigeerimisjuhiseid), pani toru ära, võttis meid käekõrvale ja viis õite käänulisi teid mööda otse restorani ukse ette. Lihtsalt niisama, heast südamest.

Sidrunikana oli maitsev ja kohalikud pelmeenid ning muud hõrgutised samuti. Söögi kõrvale jõime head punast veini (kurat! neil oli menüüs ainult üks Hiina vein, aga see maksis 380 raha pudel). 700-jüaanine arve tähendas meie kõige kallimat õhtusööki, aga asjaolusid ja suurepärast teenindust arvestades ei olnud see kaugeltki mitte liiga kallis.

Teisipäev, 29. aprill. Peking-Stockholm-Tallinn-Saku

Tõusime kell kaheksa hommikul, nagu tavaliselt (Eesti aja järgi kell kolm öösel). Sõime hommikust, pakkisime asjad, möllisime end hotellist välja (personal tuli peaaegu täies koosseisus väikest vahvat Peeter Karli ja tema vanemaid ära saatma), võtsime takso ja sõitsime lennujaama. Taksojuhi ja minu vahel arenes hiinakeelne vestlus, mille käigus ma suutsin talle selgeks teha, kuhu me lendame. TEA vestmik sisaldas küll Ameerika, Inglismaa ja Iirimaa kõrval Eestit, aga mitte ühegi Eesti naaberiigi hiinakeelset nime, nii et lõpuks leppisime taksojuhiga kokku, et Stockholm on selle riigi pealinn, kust tulevad Volvod ja Saabid.

Rohkete tööreisidega väljateenitud Eurobonus Gold on mind viinud äriklassi ootesaalidesse nii Euroopas kui Ameerikas, aga Beijing Capital International Airport’i lounge’is kahvatusid kõik varasematest saalidest saadud muljed märgatavalt. Ruum oli suur ja hästi liigendatud ning lisaks tavapärastele karastus- ja purjustusjookidele ning snäkkidele pakuti seal täitsa korralikku ja rikkaliku valikuga rootsi laua lõunasööki.

Järgnes väike kõrvalepõige kaubandusvõrku, kus müüjad üritasid mulle selgeks teha, et kuna mul on ümberistumisega lend, võidakse mu ostetav kärakas Rootsis konfiskeerida, ning mina omakorda selgitasin, et kui nad selle spetsiaalsesse turvakotti panevad, siis ei ole hullu. Turvakotte neil ei olnud ja lõpuks kirjutasid nad mulle kviitungi peale pika hiinakeelse jutu, mille kohaselt ma olin teadlik riskist, et vedelikud võidakse mõnes mu teele jäävas lennujaamas mult ära võtta. Kirjutasin sellele alla ja rahu majas. Mõned maiustused ostsime ka, et sõprade-kolleegidega jagada või nii.

Lennuk oli sama, mis ennegi, aga et nüüd lendasime päeval, mitte öösel, pidid pardateenindajad tiba rohkem ringi sebima ja üks söögikord oli ka rohkem. Peeter Karl magas ka vist umbes tunnikese.

Stockholmis näitasime transfer check-in’is oma ostetud joogid ette, mispeale meilt küsiti, kas jätkulend läheb kohe või veidi hiljem. Kuulnud, et meil väga kiire ei ole, juhatati meid turvatsoonist välja ja soovitati pudelid checkitud pagasina ära anda. Mõeldud-tehtud, jõudsime veel korraks lounge’is aja maha võtta ning siirdusime seejärel väravasse, kus meid ootas Estonian Airi sinivalge teraslind.

Niipea kui rattad lennuki kõhtu kolksatasid, kukkusid kinni ka väikseima maailmaränduri väsinud silmad, mis jäid suletuks kuni maandumiseni Tallinnas pisut enne kella kümmet õhtul. Ja eks suuremad reisijad olid ligi 20 tundi kestnud reisi järel kah juba üsna sodid. Igal juhul õnnestus meil Tallinna lennujaama sisse või selle ette ära kaotada meie käsipagasi hulka kuulunud kott, mis sisaldas Pekingist ostetud maiustusi ja Peeter Karli Skype’i karu.

Kokkuvõte

Koju jõudnud, kukkusime väsinute, ent rahulolevatena voodisse. Pisut rohkem kui kümme ööpäeva kestnud Suur Reis oli seljataga. Maitse- ja kultuurielamusi saime kogu raha eest ning perega koos veedetud kvaliteetaja kauba peale.

Mis rahasse puutub, siis laevareis koos söökidega maksis umbes 3500 krooni, hotell koos hommikusöögikestega teist sama palju, lennujaamamaksud alla 2000 krooni ja lennupiletid 60 000 Eurobonuse punkti. Stockholmis kulutasime ära 500 Rootsi krooni ja Hiinas 10 tuhande Eesti krooni eest ostetud 6700 jüaani.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Hiina on lahe. Isegi nii lahe, et kui keegi pakuks mulle võimalust seal aasta kuni kolm expat’ina töötada, oleks mul üsna raske talle ära öelda. Kohalikud inimesed on siiralt sõbralikud ja abivalmid, ehkki mõne jaoks võib-olla natuke liiga pealetükkivalt uudishimulikud. Söök on maitsev ja rikkalik ning — kui turistidele mõeldud toitlustusasutusi vältida — ülimalt taskukohane. Hiina keel on ääretult huvitav ja (vähemalt kirjapildis) esteetiliselt nauditav ning vastupidiselt üldlevinud müütidele ka valge inimese jaoks täiesti õpitav. Ja lõpuks — ise koha peal olles on selle maa ja rahva võimsus ja suurus tajutav hoopis ehedamalt kui mistahes teatmeteoste, päevauudiste või dokfilmide vahendusel võimalik.