Parasiil mälestab ennetavalt Hansapanga võtmekliendipakkumist ja tunnistab üles, et tal on kõrini anonüümsetest vabandustest.

Aeg-ajalt on säherdune anonüümne vabandamine pea paratamatu. Näide: mida peaks teller ütlema kliendile, kes on pahane seepärast, et ta pidi oma ülemöödunud kuu krediitkaardiväljavõtte vaatamiseks tulema pangakontorisse ja maksma 25 krooni teenustasu?

Ütlema, nagu asi on, et IT-osakond pole siiani suutnud vanu väljavõtteid netipangas kättesaadavaks teha, sest neil on kaelas sada muud tulekahju ja kaksteist prioriteetset projekti, ning et teenustasu kehtestasid Suured Ülemused selleks, et kliendid tellereid väljavõtete küsimisega üle ei koormaks? Või siiski esinema anonüümse vabandusega stiilis “mul on väga kahju, aga hetkel ei ole seda tõepoolest võimalik netipangas teha”? See ei ole ju tegelikult telleri süü, ning isegi kui ta võtaks kätte ja kogu tuha isiklikult endale pähe raputaks, ei suudaks ta olukorda tegelikult paremaks muuta.

Kusjuures kui see teller läheks pärast oma ülemuse juurde jutuga, et klientide arvates süsteem imeb vilinal, saaks ta väga tõenäoliselt vastuseks, et imeb küll, aga nii on otsustatud. Kes otsustas? Konkreetselt, palun? Määää. Kui “juhtkonna koosolekul otsustati”, siis tegelikult ei otsustanud mitte keegi.

Ja ma kaldun arvama, et selle õnnetu võtmekliendipakkumisega on täpselt sama seis. Suured Pealikud ei suuda otsustada ning PR-osakonna rotid peavad klientidele detsembris ja märtsis ja aprillis ja võib-olla, et isegi juunis kirjutama, et kohe-kohe toome teieni uue ja veel parema pakkumise, aga seniks otsustati olemasoleva pakkumise tähtaega veel selle või järgmise kuu lõpuni pikendada.

“Otsustati”, tramaivõi.