USA on valmis vabastama Eesti (ja Tšehhi ja Kreeka) kodanikud viisanõudest tingimusel, et Ameerikasse sõita soovijad annavad Ühendriikide võimudele enda kohta eelnevalt piisava hulga isikuandmeid (ja kõigi piirile jõudmise hetkel olemasolevate näppude sõrmejäljed). Euroopa Komisjon peab liikmesriikide erinevat kohtlemist Liidu ühtsuse õõnestamiseks ja soovitab mainitud riikidel Euroopa ühise asja ajamiseks jänkidele “kõik või mitte midagi” öelda.

Samas on nii Eesti, Tšehhi kui Kreeka poliitikud veendunud, et viisavabaduse väljavõitlemine toob neile järgmistel valimistel nii mõnegi poolthääle — suur osa nende alamatest on ju ammust aega unistanud võimalusest maailma kõige demokraatlikumat riiki “valge inimese kombel” külastada. Ja kolka-ahvid ei suuda ju teadupärast globaalselt mõelda. “Euroopa ühise asja” ajamine on ju Brüsseli rida, meikäläinen peab kõigepealt ikka omaenese nahavahe soojas hoidma.

Mis oleks, kui Eesti võimud USA omadele teataksid: “Teie pakkumine on kahtlemata huvitav, kuid kahjuks mitte vastuvõetav. Me ei luba ühelgi riigil käsitada Eesti kodanikke teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikest vähem usaldusväärsetena.”? Ühendriikide piiriametnikel on niikuinii õigus keelduda kelle tahes riiki lubamisest — sõltumata sellest, kas tulijal on viisa või mõne sellise riigi pass, kelle kodanikelt USA viisat ei nõua. Kusjuures nad ei pea seda keeldumist põhjendama: nägu ei meeldi — tšau, pakaa.

Minu — ja mu tutvusringkonna — kogemus ütleb, et Ühendriikide viisa saab ilma probleemideta igaüks, kelle suhtes jänkid on kindlad selles, et nad ei taha USAsse elama jääda ega seal terrorismi või muu kuritegevusega tegelema hakata.

Palju praktilisem oleks viisavabaduse kokkuleppe sõlmimine hoopis Venemaaga — sinna oleks Eesti kodanikel juba puhtgeograafiliselt palju rohkem asja kui ookeani taha. Aga seda ei saa teha, sest esimene poliitik, kes säherduse jumalavallatu mõttega lagedale julgeks tulla, saaks kohe maasse tambitud kui tiblade tuhvlialune, Savisaare salasõber ja Putini pedepoiss.